Locki jõudes saime oma majutuse kätte ja sättisime siia end ilusti-kenasti ära. Siin on pisikesed üheinimesetoad, ühisvannituba, ühiswc, ühiselutuba ja ühisköök. Tutvusime siinse püsielanikuga, kellele see kompleks kuulub. Tegemist on pensionieas mehega, kellel jutt jookseb. Mina ei suudaks siin niimoodi üksinda elada, kogu aeg uued näod tema elamises, kõik kasutavad tema pesuruumi, nõusid, külmkappi jne. Aga no eks ta on ise sellise valiku teinud ja nüüd maksab meie tööandja talle rendiraha, seega too mees saab endale iga nädal korraliku summa tasku pista. See jällegi tähendab muidugi ka seda, et meil on siin elamine tasuta (me ei olnud sellest teadlikud), mis on väga suur pluss. Eriti arvestades seda, et me saame ainult poolikuid tööpäevi teha. Oleks päris kurb see natukenegi teenitud raha üüri alla panna. 

Peale meie ja selle püsielaniku elab siin kompleksis veel kaks vanemat meest ja meist natuke vanem naine, kõik austraallased. Ehk siis meid on siin kokku seitse tükki. Neli tuba on veel vaba. Meil on magamistubades voodi, suur kapp, väike kapp või laud (mul on kapp, poistel laud), laualamp, sooja- ja külmapuhurid, raadio (üks sagedus, kus ainult räägitakse), peegel, nagi ja varutekid. Väga huvitav vidin, mis meil kõigil on, on tekisoojendaja või kuidas iganes seda kutsutakse. Meil on madratsi peal mingi eraldi matt, mida saab elektriga soojaks ajada. Tund aega enne magama minemist paneme maksimumkuumuse peale ja magama jäädes paneme madala kuumuse peale. Nii soovitas meile püsielanik teha ja see on ideaalne. Öösel on tubades ikka väga jahe, seetõttu on ka meile antud kuumapuhur, lisatekid ja tekisoojendaja. 

Saime esialgu teada, et siinkandis on veel kaks eestlast, aga hiljem selgus, et meid on siin kokku kaheksa. Me olime ikka korralikult üllatunud, et siia pärapõrgusse saadeti kaheksa eestlast. Aussikad teevad ka nalja, et eestlased võtavad selle koha varsti üle. Kokku tegeleb siin teraviljaga umbes 25 töötajat. Need teised viis eestlast paigutati meist natuke eemale motelli elama. Neil on seal rohkem ruumi ja oma vannituba, aga neil puudub köök. Seega peavad neil endil olemas olema kõik vajalikud nõud, pliidid jne. Siiski võin öelda, et ega meil ka siin köögi mõttes kuigi vedanud ei ole. Meil on tunne nagu segaksime selle püsielaniku tegemisi siin, sest kasutame tema asju ja lisaks sellele üks teine hooajaline töötaja lagastab köögi kogu aeg ära, seega seal ei ole kuigi tore olla. 

 Esimene poeskäik.

 Köök.

 Elutuba, kus me ei käi, sest püsielanik veedab seal kogu aeg aega.

 B pidi habeme maha ajama, sest teraviljasaidil ei ole see lubatud. Põhjuseks toodi midagi taolist, et siis ei saa maski ilusti ette panna.

 Iga aken on üks tuba. Võib vist väheke aru saada, kui pisikesed need toad on.

 Taga paistavad silod. Ehk me elame töökohale ikka väga lähedal.

 Tahaksin esile tuua varbavahejalanõud ja sokid.

 Vasakul on C tuba, keskel minu ja paremal B tuba.

 WC.

 Vannituba. 

 Kaardimäng minu toas.

 Nii suur see minu tuba ongi.

 Tekisoojenduspult. Kolm valikut on: high, medium, low ehk kõrge, keskmine, madal.

 Saame riideid ka pesta.

Aknast paistavad silod ja kuur, kus hoitakse traktoreid, muid sõiduvahendeid ja tööriistu.

Esmaspäeval saime lihtsalt siinse eluoluga harjuda ja tutvusime saidi supervisoriga, kes on väga tore ja sõbralik. Ta rääkis meile edasisest korraldusest ja andis kätte suure spordikoti koos tööriiete ja -jalanõudega. Meile anti kaks särki, kaks paari pükse, jalanõud, päikeseprillid, tavalised prillid, kindad, kinnaste hoidmise konks pükste külge ja hard hat ehk kõva müts (kiiver). Koju jõudes proovisime muidugi kohe kõike selga ja mulle olid nii püksid kui ka jalanõud kaks numbrit liiga suured. Särk oli ka üks number liiga suur, aga seda saab kanda ikka. Teisipäeval pidime liikuma 70km kaugusele tutvustavale koolitusele, mis kestis tunnike. Näidati slaide ja videoid ning öeldi, et sotsiaalmeediasse postitada midagi tegelikult ei tohi saidi ega sellel töötavate inimeste kohta. Ma olen sellest palju mõelnud ja otsustasin, et ma ikkagi blogin midagi, sest esiteks on minu blogi eestikeelne ja teiseks ei maini ma enam firmanime ega saiti, kus ma töötan. Seega ei tohiks minu blogi otsingusüsteemidest esile tulla. Sain endale sealt uued väiksemad jalanõud.

Samuti pidime tutvuma sealse saidiga, aga kuna neil ei olnud meile vabu mütse anda, siis meid saadeti enda saidile tagasi, et siin see ülevaatlik tutvumine teha. Meid sõidutati siin autodega ringi ja räägiti selgitavat juttu juurde. Sain endale väiksemad püksid ka, seega riietega sai kõik korda. Kõik see koolitus ja tutvumine oli kokku neli tundi ja selle eest makstakse ka meile varsti palka (ilmselt kolmap, neljap või reede hakkab palgapäev olema). Kolmapäeval oli juba esimene n-ö treeningtööpäev. Meid kolme saadeti silode (silos, blocks) juurde ja teised kolm eestlast saadeti punkrite (bunkers) juurde. Kaks eestlast olid juba varem siin tööl ja nemad paigutati samuti punkrite juurde eelnevalt. Meile rääkis naabertoa inimene, et kui me saaks valida, siis me valiks punkrid, sest seal saab rohkem töötunde teha. Kahjuks me aga valida ei saanud ja meid saadeti silode juurde. Silode juures on üks VÄGA suur pluss, milleks on päikesevari. Punkrite juures töötavad inimesed on pidevalt kuuma päikese all, aga silode juures oled sa põhimõtteliselt kogu aeg varjus. Arvestades seda, kui kuumaks siin varsti läheb (+40 kraadi), siis on silode juures töötamine lust ja lillepidu. 

Sel päeval oli juhtunud õnnetus ja silo sisse oli tekkinud suur segadus, mis tuli ära koristada. Vili oli kohas, kus seda poleks tohtinud olla. Meid saadeti siis silo sisse kuskile sügavale alla seda koristama. Kui me vaid oleks teadnud, millega me tegelema peame hakkama, oleks küsinud maske. Pidime mitmest redelist alla kitsasse ruumi ronima (mis on meile tegelikult keelatud, sest meil ei ole confined space ticketit ehk kitsa ruumi tõendit) ja harjadega vilja kokku ajama ning selle kuskilt august sisse kallama. Kolmekesi oli võimatu sinna ära mahtuda, aga see ei olnud veel kõige hullem asi. Kõige hullem oli see tolmukiht, mis seal meie ümber oli. Hingasime seda endale korralikult sisse ja pidime aevastusi tagasi hoidma. Silmad vesistasid, aga kuidagi tuli ära kannatada. Kui me selle jama saime koristatud, siis läks juba palju lihtsamaks. Edasi nägime seda n-ö õiget tööd, mis silode juures tehakse.

Silode juures näeb asi välja niimoodi, et kui sinna tuleb veoauto, siis töötaja aitab veoautol vilja maha laadida. Selles ei ole mitte midagi keerulist. Veoauto peab sõitma võrede peale ja töötaja annab käega märku, millal seisma jääda. Seejärel teeb veoautojuht tagant ukse lahti ja teravili hakkab võrest alla minema. Töötaja jälgib, et treilerist tulev teravili oleks puhas (ei oleks väljaheiteid, hiiri, väetist ja muud jama) ja võtab väikese proovi, mille kallab anumasse ja vaatab anumas olevat vilja natuke lähemalt. Kui midagi peaks valesti olema, siis tuleb veokist tulev vili peatada ja silos olev masin välja lülitada. Tuleb kutsuda supervisor, kes siis annab edasised korraldused. Veoautojuht hakkab mingi hetk treilerit üles laskma, et kõik teravili välja jookseks ja siinkohal näitab töötaja samuti käega, millal treileri tõstmine lõpetada, et see vastu lage ei läheks. Kui treilerid on tühjad ja veok ära sõidab, siis hakkab töötaja võrede ümbrust koristama. Tihti läheb natuke teravilja mööda ja siis tuleb see võredest alla lükata. Selleks saab kasutada harju ja ülejäänud vilja saab suure tolmuimejaga ära koristada. VÄGA lihtne töö ja enamasti on seal üks suur passimine, sest mitte midagi ei ole teha. Enamik veokid saadetakse punkritesse tühjendamisele, vaid vähesed lähevad silodesse. Seega on silode juures töötavatel tihti palju vabu hetki.

Neljapäeval olime C-ga samuti silode juures, B pandi murutraktoriga muru niitma. Me C-ga pidime silode ümbert kasvama läinud teravilja välja kaevama. Kuskil tund peale töö tegemist läks suu väga kuivaks ja me ootasime pikisilmi smokot ehk (suitsu)pausi, et me saaksime midagi juua. Sel päeval toimus ka külasimman kohalikus motellis. Saime seal paljude töötajatega kokku, mängisime piljardit ja rääkisime juttu. Reedel küsis supervisor, et kes teist tüdrukutest sooviks tulla klassifikatsioonide ruumi andmeid sisestama. Küsimus oli siis suunatud mulle ja teisele eestlasele. Kuna me kumbki algul ei reageerinud, siis ütlesin ise, et ma võin tulla. Natuke oli küll hirm sees, aga võtsin väljakutse siiski vastu. Kartsin natuke inglise keele pärast, sest ei teadnud täpselt, kuidas see andmesisestus välja hakkab nägema. Aga siiski väga kasulik pakkumine, sest saan midagi natuke erialast teha, pluss ma ei pea muretsema kuumuse ja kärbeste pärast, mis õues kõiki teisi piinavad. 

Töö näeb välja selline, et veokijuhid tulevad täidetud paberitega klassifikatsioonide ruumi ja mina trükin need andmed süsteemi. Siinkohal on probleemiks koledad käekirjad ja tihti täitmata jäetud lüngad. Süsteemi sain esimese korraga selgeks, sest olen pidanud mitmete erinevate süsteemidega varem tegelema, aga just see käekirjade pool on natuke keeruline. Lisaks pean ma sinna samasse süsteemi lisama testijatelt saadud teravilja kvaliteeditulemused, mille alusel selgub, kuhu veokijuht selle teravilja viima peab. Seejärel prindin need andmed välja ja annan veokijuhile, kes liigub tulemuste alusel edasi sinna, kus nad teravilja maha peavad laadima. Natuke peab sellel kohal klienditeenindaja oskusi ka olema, sest veokijuhid on ikkagi kliendid. Teretame, pakume kommi ja üritame neile tulemuse nii kiirelt ja valutult edasi anda, kui võimalik. Tihti tulevad veokijuhid teadmisega, et neil on treilerites hea vili, aga meie testijatelt võib tulla tulemuseks hoopis midagi muud. Seega tuleb veokijuhtidele uudised võimalikult valutult ja vabandavalt ette kanda. 

Minu lisaülesandeks on võtta treileritest suure tolmuimejaga proove. Meie klassifikatsioonide ruum asub maapinnast kõrgemal. Veokijuhid peatuvad hoone kõrval, võtavad treileritelt katte pealt ja mina saan seejärel suure tolmuimejaga treileritest proove võtta, millega testijad hakkavad edasi tegelema. Ei midagi keerulist. Ma usun, et mul on vedanud, et saan hetkel seda kontoritööd teha. See võib mu CVs hiljem kasulik olla ja üleüldse saan ma andmesisestajana korralikult inglise keelt harjutada, sest ega see mul väga vabalt veel välja ei tule. Supervisor ütles esialgu, et minu kontoris viibimine on ajutine, sest kontoriinimesi on puudu, aga mul on tunne, et mind jäetaksegi kontorisse, mille vastu mul ei ole tegelikult midagi, kuigi vahepeal tahaks ka silode juures teistega olla. 

Laupäeval oli meil samuti tööpäev, seekord täispikk tööpäev (kell 7.30-17.30). Eelnevad päevad olid meil poolikud (kell 12.00-16.30). Kui eelnevatel päevadel tuli saidile vaid umbes 10 veoautot (vihma tõttu, paljudel pidi teravili veel kuivama), siis sel päeval tuli umbes 50, mida oli korralikult. Meie kontoritiim toimis väga hästi ja saime natuke pingelisematel hetkedel suurepäraselt hakkama. Pühapäeval ehk täna on minul vaba päev. Pooled töötajad tegid laupäeval tööd ja nüüd pooled teevad täna. Oleme poes käinud, seriaali vaadanud ja niisama lösutanud. Kui oleks antud võimalus täna ka tööd teha, siis oleks seda hea meelega teinud. Laupäeval ja pühapäeval saab rohkem palka ka.

Lõppkokkuvõttes julgen ma väita, et teraviljasaidil töötamine ei ole midagi rasket. Ma olen küll kokku puutunud vaid kontori ja silode poolega, aga ma arvan, et see punkrite osa ei ole ka kuigi keeruline. Sealne suurim miinus ongi päike, aga kui ennast korralikult päikesekreemiga kokku määrida ja mütsi kanda, siis vast ei tohiks nii väga hull olla. Muidugi on suureks miinuseks ka kärbsed, keda on miljoneid, aga meile jagati kärpsepeletuskreeme, mis peaks selle probleemi natuke väiksemaks muutma. Kahjuks ma ise ei ole saanud nende efektiivsust proovile panna, seega ei oska seda ka kommenteerida. 

Sel korral tegin terve nädala päevadest postituse, kuna uusi tegevusi oli palju. Edaspidi kirjutan vaid ikka siis, kui on midagi uut või põnevat.

 Punkrite sait, mis asub meist üle tee. Ka väga lähedal.

Silod.

Iga päev iga ülesande puhul peame täitma paberit selle kohta, kas me oleme tööks valmis ja teame sellega kaasnevaid riske.

  Mina töörõivais. Puudu on päikeseprillid, kindad ja kõva müts.

Klassifikatsioonide ruum. Mina istun siin ees arvuti taga ja tagapool testivad kvaliteedikontollijad vilju.

Näited sellest, milline vili ei tohiks olla (defektid) või mis ei või vilja hulgas olla (putukad, väetis jne). 

Esimene masin mõõdab näiteks proteiini, niiskuse ja värvi sisaldust. 

Kohe ruumist välja astudes on selline võredega koht, kust ma pääsen suure tolmuimejaga treilerites olevale teraviljale ligi.

Üks punker lähemalt. Väiksemad veokid saavad punkrisse sisse sõita ja siis teraviljakuhja maha laadida, aga suuremate veokite puhul kasutatakse stackerit ehk virnastajat.

11.11.2018