Enne Noosat kirjutan ja panen palju pilte ka muust. Kuna saksapoiss Vitaly lahkub varsti Austraaliast, siis majaomanikud korraldasid meile kõigile õhtusöögi. Kell 18.00 olime ilusti-kenasti valmis ja liikusime üles korrusele. Enne söömist jutustasime natuke diivanil, seejärel valisime laua ääres istekohad, saksapoiss ütles majaomanike palvel söögipalve ja asusime sööma. Kokku veetsime söögilaua taga aega 3 tundi. Väga palju asju sai räägitud ja kuuldud. Perenaine muidugi tutvustas pakutavaid sööke, midagi Indiast, Taist, Kanadast jne. Majaomanikele pakub ajalugu palju huvi ja sellest nad ka mitmeid kordi rääkisid. Kurtsid, et Austraalias ei ole rahvuslikke toite ja et nende jaoks on väga huvitav kui palju erinevaid kultuure ja kombeid on. Sõime väga palju ja mul oli juba pearoo ajal kõht kurguni täis, aga kuna pakuti veel kooki ja muid snäkke, siis ei tahtnud kuidagi keelduda ja sõin edasi. Toidu kõrvale pakuti veini ja nii jõin minagi klaasikese ära. Saksapoisid, B ja C arvasid, et ma olin natuke purjus... Tegelikult polnud mul häda midagi. Olime pakutud toiduga väga rahul ning B ja C ütlesid, et nad ei taha makarone hakklihaga enam nähagi. Enne laiali minemist tegime veel koos pilti. Peale õhtusööki vedelesin mina voodis ja katsusin kuidagi oma liiga täis kõhuga hakkama saada.

Meie maja lähedal on üks Carpet Snake ehk Carpet Python (püüton). Majaomanikud ütlesid, et see on väga hea ja seda madu tuleb enda maja ligidal edasi hoida, sest siis see ala on selle mao oma. Majaomanikud ütlesid, et Carpet Snake on parem kui Brown Snake ehk pruunmadu, kes on väga agressiivne, see tähendab, et pruunmaost tuleb kaarega eemale hoida. Carpet Snake ja pruunmadu teineteise territooriumile ei tule, sellepärast tuleb Carpet Snake ligi hoida. Siin olev Carpet Snake on ise ka muidugi ohtlik, aga mitte nii agressiivne kui pruunmadu. Ise ma õnneks meie madu näinud ei ole ja ma loodan, et ma temaga kokku ka ei satu. 

Vaade Wellington Pointile.

B-le ja C-le tehti reedel tööandjate poolt söök välja. Sealhulgas anti neile purgijooke, mis neile väga maitsesid. Seega ostsime neid endale ka. Üks kast 5$.

Rahvuspargi kõrval oli palju privaatsemaid ja puhtamaid randu ja paiku, kus oleks hea aega veeta. Samuti on kuskil sealkandis koht, kus saab kristallselges vees kivide vahel ujuda. Sinna sooviks ka kunagi võimalusel minna.

Nagu eelmises postituses mainitud, oli poistel taaskord vaba päev, seega otsustasime ette võtta reisi Australia Zoosse, mis oli 80km meie elukohast. Minu silmis väga põnev loomaaed ja eriti põnevaks teeb selle just see, et seal on nii tugev Irwinite perekonnavaim. Irwinid tegid loomaaiaga algust ja tegelevad selle edendamisega ka praegu. Kuulus Steve Irwin, keda tuntakse eriti tema krokodillide jahtimise poolest, suri mitmeid aastaid tagasi astelrai (kala) tõttu. Steve kohta on ka Eesti meedias palju juttu olnud ja ilmselt on tema dokumentaalfilme ka Eesti telekanalitelt näidatud. Minule isiklikult see nimi ei seostunud millegagi, aga B teadis kohe Steve nime kuuldes, et ta oli loomariigis tegija. Mina jäin loomaaia külastusega väga rahule. Kahju oli see, et ma ei saanud koaalat süles hoida. Kui ma oleks tahtnud teda süles hoida, oleks ma pidanud pilti ka tegema, mis oleks veel eraldi 25$ maksma läinud. Pilet loomaaeda maksis 59$. Krõbe hind, aga minu arust igati väärt seda. Poistele jäi loomaaed natuke lahjaks, nad oleksid tahtnud näha veel näiteks ämblikke ja kogeda midagi natuke ekstreemset. Päeva populaarseima etteastega jäid nemad väga rahule.

Loomaaeda jõudsime kella 11 paiku, kuigi plaan oli tunduvalt varem kohal olla. Mõtlesime, et nädala sees loomaaias vast nii palju rahvast ei ole ja saame seal rahulikult kõik loomad üle vaadata. Tuli aga välja, et sel päeval oli Steve Irwini tütre Bindi sünnipäev ja seal oli väga palju rahvast. Kõige alguses läksime päeva kõige populaarsemale etteastele linde, madusid ja krokodille vaatama. Etteaste oli väga põnev ja väike osa sellest pühendati ka Bindile. Nägime suurt kooki, mida lubati hiljem kõigile loomaaia külastajatele jagada. Lõpus kui hakkasime loomaaiast ära minema, siis nägime kuidas koogitükke jagati ja läksime ise ka jaole. Koogitükk oli muidugi imepisike, aga väga hea tühjale kõhule. Loomaaias veetsime aega umbes kolm tundi ja külastasime vaid ühte etteastet, kuigi neid toimus seal päeva jooksul igal pool. Tiigrite etteastele jäime hiljaks ja seetõttu ei näinud me ühestki nurgast hästi tiigreid. Koaalade etteastet oleks ka soovinud korraks piiluda, aga sinna me kahjuks ei jõudnud.

Pildi all ääres kolm inimest seismas on Steve Irwini naine koos tütre ja pojaga. Nemad ise tegelevad loomaaiaga igapäevaselt suure huvi ja tahtmisega.

Räägiti palju krokodillidest ja näidati kuidas ta saaki jahib, püüab ja sööb.