Läksime taksoga Anjuna Flea Marketisse. Päike paistis juba lagipähe ja kuumus oli tappev. Inimesi oli väga palju, müügiala paistis ka tohutult suur. Hakkas pihta see pidev madamitamine ja kutsumine ning ka sabas kõndimine. Väga pikka aega kõndis meil sabas trummidega mees, kes tahtis kõige pisemat trummi esialgu 700 ruupiaga müüa. Meie ei tahtnud ja ütlesime, et 100, siis ostame. Tema ikka, et nii ei saa ja käis meil kogu aeg järel ja ikka pakkus kallimalt kui 100 ruupiat. Lõpuks ta andis alla ja müüs selle meile 100 ruupiaga. Järgmine hetk kõndis teine trummidega mees mööda ja pakkus suuremat trummi 200 ruupiaga.
Turul oli ka tohutult palju kerjuseid. Naised koos pisikeste sülelastega käisid meil järel ja anusid raha. Neid oli seal tohutult palju. Teine variant oli see, et meile tehti kulmude vahele pulbriga punane täpp ja siis nõuti selle eest raha. Kuna kuumus oli tappev, siis käisime ja jahutasime end vees, Anjuna rand oli ju seal samas. See oli suureks abiks ja edasine laadal käimine oli parem. Laat oli nii suur, et kõike ei jõudnud läbigi kammida. Ostsime viirukeid, viiruki aluse/anuma jne. Mina isiklikult ei ostnud midagi, kuigi nüüd mõtlen, et seal oli ikka väga head kraami odava hinnaga. Mulle ei meeldi need pidevad kutsumised ja anumised ja madamitamised. Üks hetk lihtsalt saab küllalt.
Peale turgu läksime Splashdown Waterparki, üle 1,2m külastajatele 520 ruupiat ja alla 1,2m 420 ruupiat. Nimed tuli kirja panna ja kätele pandi käepaelad. Nende liumägede olukord ei olnud väga kiita. Roostetasid, logisesid ja nägid natuke kahtlased välja. Tegin oma käe ka natuke katkise liumäe äärel katki. Mind see siiski ei heidutanud ja käisin kõik peale kahe läbi. Kui mingit liumäge parasjagu ei kasutatud, siis sellele vett ei lastud. Siis kui aga sellele läksid ja vesi tööle pandi, siis see liumägi tundus ikka natuke kuiv. Ühe peal jäin isegi seisma ja pidin ise edasi liikuma natuke, et alla saaks. Mõne liumäe all olid ka indialased, kellele ma vahepeal ütlesin, et "Watch out, I'll be coming down here any second". Ja siis kui ma alla lasksin, siis ikka nad seisid täpselt liumäe all nii, et oli päris ohtlik ja võisin neile suurel kiirusel otsa sõita.
Käisime seal veepargi restoranis ka söömas, mis oli täitsa omaette kogemus. Boss vms oli väga tore, võttis meie tellimused ilusti ja oli üldse oma olemuselt korralik inimene. Meid teenindasid kaks poissi, kes olid küll täielikud tumbajumbad. Näha oli, et bossil oli kiire ja siis ta kutsus kaks veepargis tegutsevat töötajat omale appi. Nemad aga ei mõistnud midagi. Näiteks tellis üks meist endale friikad ja mida need poisid tegid? Jaotasid meie kõigi vahel need friikad ära nii, et igale jäi umbes 5 tükki ja need poisid asetasid need meie kandikutele oma paljaste kätega. Ja nad ei pannud neid ainult meie lauale, vaid ka kõrvallauas olevatele indialastele. See oli jube vaatepilt ja neid friikaid küll süüa ei tahtnud. Indialased ise ka vaatasid, et mis värk on. Mingi hetk sai boss aru, et need poisid keeravad ikka korraliku käki kokku ja siis ta teenindas meid ise. Need poisid saatis ta söögikohast ära. Tõi meile uued friikad ja palus vabandust.
↑ Mina laskumas - selle sama liumäe peal jäin ka korra kinni ↑
Pärast veepargis käiku läksime välja tee äärde ja üritasime sealt endale takso leida. Lõpuks helistas üks veepargitööline ja kutsus meile takso. Hotelli juures käisime veel basseinis ujumas. Vesi oli täitsa jahe, aga kui sisse said, siis kannatas sees olla küll.
