Jah, ma lähen Austraaliasse.

Jah, ma olen megapõnevil ja natuke hirmunud.
Ei, ma ei lähe sinna lihtsalt reisima, vaid ka töötama.

Uudis missugune. Austraaliasse lähen töö- ja puhkeviisaga (Working Holiday visa) ja praeguste plaanide kohaselt peaaegu kaheks aastaks. Päris kaks aastat täis ei tule, sest tulen varem tagasi teiste sealolijatega, kes läksid Austraaliasse aprilli alguses. Täpset mineku kuupäeva ei tea, sest ma pole veel lennupiletit ostnud. Ilmselt jääb minek 10.-17. juuni vahele. See selgub siis, kui ma saan lennupileti osta ja tean, kuhu täpsemalt ma lendama pean. Austraaliasse lendan ma üksi ja seal saan kokku B ja C-ga. 

Plaani mul ka hetkel veel ei ole, ei tasu nii vara midagi ette ära planeerida. Muidugi esimeste asjadena teen Austraalias ära pangakaardi, telefonikaardi ja TFNi. Töö suhtes selgub hiljem, mis minuga saab. Muidugi oleks super, kui B saaks mind sebida sinna tööle, kus nad ise tol hetkel on, aga kunagi ei või teada. Ei tasu lootusi kõrgele ka ajada. Hiljem uutesse kohtadesse saame koos kandideerida, aga hetkel ei tea veel nemadki, kus nad tol hetkel olla võivad.

Ma olen saanud kaua aega mõelda, mida enda blogi nimega teha. Kindlasti tahtsin, et see oleks seotud Austraaliaga. Mõni aeg tagasi tuli pähe väljend A Cup of Tea ehk tassike teed. Ja tassikesest teest sai nüüd Tassike Austraaliat. Loodetavasti sobib :)

Käisin õdedega 28.-29. aprillil Siguldas, Lätis. Teepeale jäi ka mõni muu kohake. 

Tegin videokatsetuse, filmisin PROLAB Sports Cameras Series'iga ja töötlesin Wondershare Filmoraga. Ma teen videoid loodetavasti veel varsti ja seetõttu oli hea Lätis üks proovikas teha ja vaadata, kas ma üldse jaksan ja viitsin sellise asja käsile võtta. Monteerimine võtab muidugi tohutult aega ja päris rahul ma ka ei ole. Esimese katsena lasin läbi sellise natuke kehvema versiooni, kui ma tegelikult oleksin võimeline tegema. St muusika ja klipid ei jookse kogu aeg kokku, mõne klipi oleks pidanud panema pikemalt, mõne koha oleks võinud teisest kohast videosse lõigata jne. 37 minutist sai kokku 1 minut ja natuke peale.

Jah, ma käisin sel kuul väga palju trennis, aga see ei tähenda, et ma oleksin nüüd ülemäära tugev. Pigem olen mina see, kes rühmatrennides jääb natukeseks paigale, sest ei suuda liikuda. Neid kordi ikka on, kus mul lähevad mõlemad kõrvad lukku, hingata on raske, higi voolab ja ma lihtsalt katsun kuidagi olla, et hingamine korda saaks. Tegelikult tahtsin aprillikuus nati rohkem hullu panna, et saada kirja 30 trenni. Siis ma oleks nagu iga aprillikuu päeva eest trennis käinud.

Aprilli eesmärk oli jõusaalis käimist jätkata ja seda ma tegingi. Ning mingi hetk leidsin kooliasjade kõrvalt aega käia ka õhtul peale tööd trennis. Mõnikord on tunne, et kool ja täiskohaga töö korraga on liiga palju. Samas peab koolis kohapeal väga harva käima. 4. mail oli mul seminaritöö kaitsmine ja ma olen hindega isegi väga rahul. Sain C. Arvestades seda, et ma poleks peaaegu kaitsmisele saanudki ja et ma tegin töö tulemuste analüüsi ja järeldused kahe päevaga valmis, siis võib ikka väga rahul olla. Kaitsmine oli minu jaoks seminaritöö juures muidugi kõige hullem osa. Võiks ju arvata, et seitse aastat muusikakoolis esinemist ja kõik muud esitlused koolides on minu esinemishirmu vähendanud, aga julgen väita, et see on mitu korda hullemaks läinud.

Maikuu eesmärk on samamoodi hullu panna, sest juunis ma enam ilmselt trenni ei satu ja see trennita olek võib siis juba paar kuud või rohkemgi olla. Ilmselt lisandub küll füüsiline töö, aga päris trenni mitte. Paari päeva pärast sellest lähemalt.

06.05.2018