Narrabri linnake on täitsa koduseks saanud. Kahju ainult, et see ranniku ääres pole, muidu ilus koht. Mõnda aega on ilm külmem olnud, ööseks peame konditsioneeri sisse jätma, sest muidu külmume täitsa ära. Siin on ju seinad põhimõtteliselt papist, ei hoia sooja sees.
Teen nii palju trenni, kui jaksan töö kõrvalt. Vahepeal proovisin enne tööd jooksmas käia (kell 4.30 hommikul), aga see mulle ikka ei sobinud. Samuti olen peale tööd üritanud, aga kui jõuame töölt koju kell 5.20, siis sel ajal päike juba loojub. Natuke saab valges joosta ja siis on jälle kottpime. Nädalavahetuseti üritan vähe rohkem liigutada ja õnneks tehakse 13. juuni meil ka jõusaalid lõpuks lahti.
Meil toimus tüdrukute piknik, kuhu kõik võtsid midagi isetehtut kaasa. Oli tore istuda pargis ja ajada juttu. Süüa oli muidugi väga palju ja veel mitu tundi hiljem oli kõht liiga täis. Kohal olid ainult tüdrukud, sest üle kümne inimese ei tohtinud õues koguneda ja meid oligi kümme. Kohal oli viis eestlast, kaks soomlast, kaks austraallast ja üks sakslane.
Nüüd natuke aega tagasi tehti söögikohad lahti ja oleme paari kohas kohapeal söömas käinud. Rahvast on igal pool palju ja mitmed kohad on isegi täis broneeritud.
Pühapäeva pannkoogid.
Kõrvitsapüreesupp.
Vahepeal tekkis isu pubitoidu järele, aga kuna ma pole seda iidamast-aadamast (mitu kuud) söönud, siis peale paari ampsu hakkas halb millegi pärast.
Tamworthi linnas Anzac pargis.
Saame iga nädal tasuta manti majaomanikelt. Töölt koju tulles on kott ukselingi küljes. Nad ikka väga lahked ja mõtlevad meie peale.
Tegin esimest korda energiapalle.
Ja tegin esimest korda browniet.
Meil on paar korda pitsaõhtu olnud.
08.06.2020
