Hetkeseisuga teeme 10h päevas, viis päeva nädalas tööd. Alguses mainiti 12h päevas, aga otsustati ümber. Minu arust võiks vabalt teha 12h päevad, tööd nagu jagub ja õu on mooduleid täis. Kuulsin arutlust, et sel aastal jääb Auscott kahjumisse. Puuvillamooduleid tuleb vähem sisse ja eelmisel aastal oli Trangie saidil suur tulekahju. Samuti kuulsin, et Morees (sinna saidile tahtsin väga minna, aga ei saanud) on sel aastal vaid päevavahetus. Ning kõigis Auscotti tehastes on vaid 10h vahetused. Sel aastal on hooaeg ka umbkaudu poole lühem. Muidu on olnud kuskil 6 kuud, aga nüüd tuleb vaevu 3 kuud praeguste arvutuste kohaselt. Kõik viitab sellele, et hooaeg on jälle halb. Teraviljas oli halb hooaeg, mandlihooaega venitas vihm ja nüüd kannatab ka puuvillahooaeg. Tundub, et valisin Austraaliasse tulemiseks parima aja. Räägitakse, et järgmine aasta on puuvillahooaeg veel halvem kui sel aastal. 

Meil on nii päeva- kui ka öövahetus. Alguses teeb üks grupp kaks nädalat päevavahetust ja siis teine grupp. Ehk siis iga kahe nädala tagant tuleb harjutada end teistmoodi magama ja unegraafik kannatab päris palju. Päevavahetus töötab kell 7.00-17.00 ning öövahetus kell 21.00-7.00. Selle aja sees on meil 30min tasustamata lõuna ja 10min tasustatud väike puhkus. Ametlikult on pauside pikkused sellised, aga omavahelisel kokkuleppel võib teha näiteks 20min väikest puhkust. Pressiruumi tüdrukud otsustavad omavahel kes, kuna ja kui kauaks pausile läheb. Kõigil korraga pausi ei ole, sest masinad on kogu aeg töös. Samamoodi otsustavad pauside üle feeder bay poisid omavahel, koristaja ja kahveltõstukijuht ise jne. Palka saame 26,54$ tunnis (miinus maksud) ja ületundide eest saab päevane vahetus 1.5x suurema tunnitasu. Kui ma õigesti aru sain, siis öine vahetus saab 2x suurema tunnitasu ületundide eest.

Esimesel nädalal olid meil 5h päevad, masinatel ilmnes palju probleeme ja oli ka mitmeid tulekahjusid. Mida edasi, seda vähem tulekahjusid meil on olnud. Puuvill süttib väga kergelt ja nina peab kogu aeg töös olema, sest kui on tunda suitsulõhna, siis tuleb sellest teada anda. Mina harjusin tööga peale esimest nädalat. Eks pidevalt tuleb uusi olukordi ja asju välja, aga põhiline on selge kui seebivesi. Alguses tundus infot olevat liiga palju ja pea tahtis lõhkeda, aga nüüd tuleb kõik ludinal ja mõtlemata välja. Midagi keerulist ei ole, lihtsalt käed-jalad peavad pidevalt töös olema. Tegemist on ikkagi liinitööga, seega põhimõtteliselt kogu aeg tuleb midagi liigutada või teha. Meie tehases töötab kaheksa eestlast.

Puuvillatehase eesmärk ongi siis see, et farmid toovad oma moodulid ehk algproduktid meile, meie masinad puhastavad puuvilla sodist ja seemnetest ning valmib puhas bale ehk lõpp-produkt. Puuvillatehas teenib suurema summa seemnetest, mis moodulitest saadakse. Ühest moodulist tehakse neli bale'i.

Kui ma nüüd õigesti tean, siis tehase töö saab alguse rekkatest, kes toovad moodulid tehasesse. Weighbridge ehk kaalumaja kaalub rekkad, laadur laeb moodulid maha, moonbuggy viib moodulid feederbay'sse, feederbay sööb puuvilla masinatesse, masinad puhastavad puuvilla sodist, masin pressib puuvilla ristkülikukujuliseks bale'iks, pressiruumitüdrukud mässavad sellega (ülesanded allpool) ja saadavad lõpp-produkti välja kahveltõstukijuhi juurde, kes paigutab need platsile. Rolle puuvillatehases on veel, aga kõigiga ma tuttav ei ole.


Pressiruumis on kolm rolli, mis vahetuvad iga päev:
1. pool - Võtab bale'i ehk lõpp-produkti küljest sample'i ehk näidise ja annab selle teisel pool olevale tüdrukule. Tõmbab teise poole tüdrukuga koos koti ümber, vajutab nuppu masina avamiseks ja topib koti suu kinni. Paneb uue koti valmis ja ring hakkab otsast peale. Samal ajal tuleb leida aega kottide voltimiseks ja sildistamiseks.
2. pool - Võtab koti küljest sildi ja registreerib selle süsteemis. Kontrollib pidevalt, et süsteemis oleks kõik sildid ja vajalikud andmed olemas. Jälgib palju bale'e on tulnud ja teeb vajalikud toimingud õigel ajal süsteemis. Võtab enda poolt näidise ja teiselt tüdrukult tema näidise ja paneb need kile alla. Paneb teise tüdrukuga koos koti ümber, topib koti suu kinni ja vajutab nuppu bale'i välja saatmiseks. Samal ajal peab tegelema näidisrulliga. Rulli pannakse vaid 60 näidist, peale seda tuleb rull sildistada ja kinni kleepida. Kiirelt tuleb valmis seada uus kile ja sinna alla läheb taaskord vaid 60 näidist. Annab vajadusel raadiosaatja teel infot ginner'itele. Vahest ei ole bale'i ümber strap'e ehk linte, üks lint on puudu, lindid saavad otsa vms, siis peab sellest kiirelt teada andma.
Koristaja - Päevase vahetuse koristaja koristab pit'i ja konsooliruumi ning öise vahetuse oma koristab lisaks eelnevatele veel ülemist ja alumist korrust. Hoiab silma peal pressiruumil, viib täis puuvillakotte feederbay'sse, abistab vabadel hetkedel teisi tüdrukuid rullimise, sildistamise või kottide voltimisega ning pauside asendamisel täidab 1. või 2. poole ülesandeid.

Minule päevase vahetuse ajal meeldis kõige rohkem isegi koristaja roll. Päev möödus tohutult kiirelt. Öise vahetuse koristamine mulle ilmselt ei meeldi, sest koristama peab kõvasti rohkem. Minu lemmik ülesandeks on ilmselt kottide sildistamine. Hea rahulik nokitsemine. Alguses meeldis mulle kõige vähem näidisrulli tegemine, sest mul ei tulnud see üldse hästi välja. Nüüd aga on see üsna lihtne ja kahe liini poole vahel ma ei oskagi öelda, kumba ma rohkem eelistaksin.

Nagu eelmises postituses mainitud, siis asusime 5. aprillil Warreni poole teele, et ära teha Auscotti puuvillatehase medical ehk arstlik ülevaatus. Ärkasin kell 4 hommikul ja sõitma hakkasime kell 5, et õigeks ajaks kohal olla. Läbisime umbes 800km ehk vahemaa läbimiseks kulus umbes 8h. Mina sõitsin endalegi üllatuseks 1h autoga, kuigi pean tunnistama, et see ei meeldinud mulle üldse. Ma olin kogu aeg pinges ja nigel oli olla. Minu jaoks oli väga võõras istuda paremal pool, kõik mööduvad autod tundusid liiga lähedal olevat, pidevalt pabistasin kängurude pärast ja kurvidel võtsin hoogu korralikult maha. Autoga sõitmine on mulle veel võõramaks jäänud kui see mulle Eestis oli. 

Medical toimus Auscotti Warreni saidil kohapeal. Passist tehti koopia, täitsime pabereid enda tervise ja meditsiinilise tausta kohta ning seejärel kutsuti meid eraldi ülevaatusele. Pidin tegema kümme kükki, liigutama pead ja käsi, ette painutama kümme korda, varvastel ja kandadel kõndima, mõlemat sääremarja 20 korda venitama, kuulmistesti ja lugemistesti (numbrid värvilisel taustal) läbima, silmakontrolli läbima (tähed seinal) ja kopsutesti läbima. Samuti mõõdeti vererõhku ja pulssi. Tehti alkotest (lugesin numbreid ühest kümneni) ja narkotesti jaoks pidin purki pissima. Terve see medical oli kordades lihtsam kui Casella veinitehase oma. Mulle jäi mulje, et seal sellele nii palju rõhku ei pandud. Sel ajal kui ma kükke ja muid asju tegin, siis mind nii väga ei jälgitutki. Väga lihtne ja pabistama ei pidanud millegi pärast. 

Peale medicali sõitsime tunni kaugusele Dubbosse. Sõime, pesime autot, saime C-ga kokku, võtsime ööks toa ja vaatasime linnas ringi. C jäi Griffithisse veinitehasesse sel ajal kui meie läksime Boundary Bendi mandlifarmi, nüüd siin Warrenis saime jälle kokku, et puuvillatehases töötada. 

Järgmisel päeval saime kokku kinnisvaraagendiga Terri Shields, kes näitas meile kahte maja. Ühes oli remont tegemata ja seal oleks väga kergelt pinnu jalga saanud, teine oli natuke kallim, aga tunduvalt ilusam ja uuem. Otsustasime kallima kasuks, sest siin on maja ümber aed ka. Oleme kuulnud piisavalt lugusid selle kohta, kuidas siinkandis autosid lõhutakse ja ärandatakse. Pidime sõlmima kolmekuulise lepingu ja sebima majasse elektri. Saime üsna kohe sisse kolida, enne lasi kinnisvaraagent maja ära koristada. Tegime autod tühjaks ja läksime Dubbosse asju ostma, sest majas ei olnud ei mööblit ega muid tarvikuid. Olemas on vaid sisseehitatud kapid ja ahi-pliit. Meie jaoks kõige olulisemal kohal oli külmkapp, ilma milleta ei saa mitte kuidagi. Valisime netist välja kasutatud külmkapi, palusime hinda langetada ning ostsime ära. Samamoodi oli meil vaja osta madratsid ja köögitarvikud. Paljud köögitarvikud olid meil juba varasemast ostetud, sest ka Boundary Bendis ei olnud eriti vahendeid. 

Auscotti sümbol. 

Siin on väga palju kängurusid. 

Esimene puuvilla katsumine. 

Meie maja. 

 Esiuksest me tegelikult ei käi, sest uks ei lähe korralikult kinni ja lukku.

Pesime laua ja pingid ära, sest need olid jõhkralt tolmused. B nokib talla alt ogasid ära. 

 Peame aeda kastma. Öeldi, et linnas on nähtud madusid, et seetõttu tuleb kasta. Naabritel kõigil on ilus roheline muru, aga meil on siuke nagu ta on hetkel. Üritame seda elustada.

 Kogu maja kliima juhtimiskeskus. Mina suure külmavaresena pean siin natuke kannatama, sest poistel on pidevalt palav ja siis pannakse 18 kraadi sisse.

09.04.2019

Hooaja lõpus pidi toimuma ka harvest party ehk siis tööpidu. Kõik oleks kokku saanud ja hooajale koos punkti pannud. Minu arust see ajastus oleks olnud väga halb, sest shakeritel ja sweeperitel oli juba töö läbi ja suurem osa oli laiali läinud. Lõpuks minu arust seda lõpupidu ei toimunudki.

Kontsadel backpacker kirjutas enda blogis erinevaid numbreid ning mõtlesin, et märgin üles ka enda omad võrdluseks. Minu ja B töötamisperiood oli 17.02-04.04, kuigi hooaeg kestab harvesteridele ja runneritele tegelikult kuni 09.04 (üks päev veel). Boundary Bendist lahkusime 05.04, sest pidime puuvillatehases töötamiseks medicali ehk arstliku läbivaatuse samal päeval läbima. Koolitus oli 13.02, ehk siis pidime kolm päeva päris algust ootama. Niiskuse tõttu oli kõigil harvesteridel ja runneritel 13 kohustuslikku vaba päeva. Lisaks oli minul ja B-l veel eraldi meile määratud kolm vaba päeva. Üritati rakendada süsteemi kuus päeva tööl ja üks vaba, kuigi mõnel oli tihedamini vaba päev ja mõnel harvemini. Mõni oli isegi 11 päeva tööl ja alles siis tuli vaba päev. Ei saa aru, kuidas siis niimoodi, et mõnel juba kaks vaba päeva olnud ja teisel polnud endiselt ühtegi olnud. Kokku sain ma teha 28 päeva ja 385 tundi tööd. Tööle sõitmiseks ja lahkumiseks sõidetud kilomeetreid 840. Boundary Bendist tööle edasi-tagasi on 30km.

Köögis varastati tihti asju. Osadel läks nuga kaduma, teistelt võeti juustu jne. Meilt võeti üks lusikas ära. Külmkapil on kirjas "Vabandust selle külmiku lukustamise eest, aga paljud asjad varastati ära. Kõik asjad, mida me ei suutnud identifitseerida, on nüüd selles külmkapis."

Kolm külmkappi pandi lukku. 

Saime teha teed ja kohvi.

Igal ühel oma mapp. Seinal on kirjas need, kellel on järgmine päev vaba. Ise pidi jälgima, millal sul vaba päev tuleb.

Snäkk - lillkapsas ja porgand.

Surnud maa ehk siis ala, kus puud olid ära kuivanud ja mandleid ei kandnud. Mõnes kohas olid need oksad ikka väga tee peal ja neist läbi sõitmine oli päris õudne. Need oksad olid palju tugevamad ja seetõttu käisid ka paugud akende vastu palju hullemini. Kahes kohas oli ka terve puu tee peale vajunud ja sealt mööda põikamine oli väga õudne.

Pildilt pole hästi lehekuhjasid näha, aga paaril korral tekkis punase osa ja traktori vahele suur lehekuhi. Sellest lehekuhjast ei saanud kuidagi lahti ka, siis pidi seda minema laiali kraapima. Vahepeal tekkis sinna vahele ka okste- ja liivakuhi. Alati selja taha ei vaadanud, aga siis kui nägid, kui hull see kuhi seal taga on, siis oli küll päris halb tuju.

Masin filtreerib liiva ja lehed välja. Kui liiva ja lehti on väga palju, siis tuleb aeglasemalt sõita, et masin jõuaks need ära filtreerida.

Minu lemmik tegevus - liiva sees sumpamine. Tegime terve mandlifarmi kolm korda läbi, sest seal kasvas kolme sorti mandleid (Non Pareil, Price ja Carmel). Kõik kolm korda töötasin ma sel pildil olevas kohas ja kõik kolm korda ei suutnud ma sealt välja sõita ning pidin supervisori kutsuma. Nagu pildilt näha, siis ma sain korralikult tagurdada ja edasi sõita.

Boundary Bendis on karavanipark pidevalt rahvast täis. Tundub, et sinna on väga paljud enda karavanidega paikseks jäänud.

Kaks känguru magas mul teepeal. Lähemale jõudes silmasid nad mind pikalt ja siis läksid ära.

Klapats, mille vastu runner peab sõitma.

Just täpselt nii hästi ma aknast välja nägingi.

Taaskord vaade aknast.

Runner ennast elevaatori peale tühjendamas. Elevaatorist liiguvad mandlid tavaliselt rekka peale, aga praegusel juhul otsustati pikka kuhja teha.

Vasakul pildil meeletult hea snäkk.

Moosivaras.

Sain vahepeal kellegi teise masinat kasutada, sest minu masin ei korjanud mandleid üles. See teine masin oli väga rõve ja koristamata. Selline tunne oli nagu keegi oleks sinna sisse oksendanud. Hais ja mustus oli meeletu. Küürisin seda terve lõunapaus.

Oksad kogunemas, siin on neid veel vähe.

See päev, kus osad said ainult 1h tööd teha. Mina tegelikult ei korjanudki üldse mandleid üles, sest minu masin oli töökojas ja pidin sellega õige ala juurde sõitma. Sinna jõudes aga öeldi juba, et tänaseks on kõik.

Siin on pidevalt ilus taevas.

Mul läks tähtis jupp katki, paanika oli suur ja kui supervisor tuli asja uurima, siis ma olin täiesti mossis. Pärast selgus, et tegu on täiesti tavalise juhtumiga. Üks tüdruk oli jupi juba kaks korda katki teinud ja ühel läks see alles eelmisel päeval katki.

B tegemas midagi, mida teha ei tohtinud. Lintkonveier ei hakanud tööle. Olime juba korra supervisori kutsunud ja siis see hakkas natukeseks tööle, aga kui ta lahkus, siis jäi jälle seisma. B käis kuhja otsas oksi välja kakkumas ja mandleid taha poole lükkamas. 

 Nõudsin fotoseeriat. Pildid muidugi tööajast salaja kiirelt klõpsutatud.

08.04.2019