Minu viimane tööpäev oli 19. detsembril, seega olen praeguse seisuga kuu aega töötu olnud. Kurb ja masendav. Tulin küll aasta alguses suure hurraaga Griffithisse õnne proovima, aga kuidagi pole õnnestunud saada tööd kiirelt. Olen saanud palju pakkumisi (list postituse lõpus), aga kõik tööd algavad alles kas jaanuari lõpus või veebruaris. Nende töödega seoses lubasin mitmele tööandjale, et tulen neile tööle, aga nüüd praeguse seisuga olen osadele neist ära öelnud, et plaanid muutusid. Oma otsuses, mis saab, pole ma aga ikka veel kindel. Just seetõttu olengi üritanud oma kaardid kätte jätta, et kui kuskil töö ikkagi ei sobi, siis saaksin kohe uude kohta liikuda. 

Enamik intervjuud on toimunud telefoni teel. Ühe kõne võtsin kogemata hommikul poolunes vastu, ja avastades, et keegi teisel pool toru üritab minuga kontakti saada, panin kõne kiirelt kinni. Olin alles ärganud ja kuna haigusest taastumine võttis mul kaua aega, siis oli hommikul hääl päris null. Jõin kiirelt vett ja helistasin tagasi. Wickhami veinitehase intervjuul käisin kohapeal. Mind intervjueeris viis inimest, kellel kõigil oli minu CV käes. Pommitasid mind küsimustega eelnevate tööde osas, miks ma sellele töökohale sobin, mis on mu tugevad küljed, kas ma olen kunagi millegagi eksinud jne. Korralik intervjuu. Õhkkond oli siiski hea, tegime nalja ja rääkisime niisama maast ja ilmast. 

Selle tööintervjuu lõpus sain aru, et ma olen enesekindlamaks muutunud. Põhimõtteliselt pidin ju end maha müüma kui head töötajat. Ma tegelikult jätsin endast palju enesekindlama mulje, kui ma tegelikult olen, sest kui intervjuul tulid jutuks eelistatud rollid, siis mulle öeldi, et ma jätan hea tiimiliidri mulje. Enesekindlusega on mul terve elu probleeme olnud nii inimestega suhtlemisel kui ka esitustel (klaver, klassi ees jne), aga nüüd suudan kuidagi asja vabamalt võtta. Võib isegi öelda, et minust on saanud natuke nagu pohhuist. Aussis on seda lihtsam rakendada, sest kui näiteks töövestlusel lähebki megahalvasti, siis ma tean, et ma ei näe neid inimesi enam niikuinii enam kunagi. Tiimiliidrist on minu puhul asi muidugi kaugel.

Elamise kohta nii palju, et seis pole enam nii hull. Algul mind tohutult häiris, kui palju majaomanik mu toas käis. Ta tegi juba ise ka nalja, et varsti oleme parimad sõbrad. Vahepeal jagasin üheks ööks tuba Eesti poisiga ja nüüd jagan tuba Belgia tüdrukuga. Varsti peaks meie tuppa lisanduma veel üks tüdruk. Eks näis, mis seis siin jääb. Vaikselt hoian muudel majutusvõimalustel ka silma peal, aga ma nii hullult siit ära põgeneda enam ei ürita.

Kuu aega suhteliselt tegevusetust. Tohutult Netflixi, veidike väljas käimisi, natuke investeerimise kohta uurimist ja muud. Üks eestlane pakkus, et võib mulle igavuse peletamiseks kaks puslet anda, aga mul pole pinda, millel neid kokku panna.

 Nummi väike tegelane mul toas.

 Tatar ja kurk 🙏

 Huvitavad kaardid majakaaslasel.

 Eesti poisi juures piljardit mängimas.

Majapeol. Majaomanik ütles, et ma pean nende juurde kolima, aga ega ikka ei tüki sinna peomellu elama küll

Google Maps pani kaardile täpikesed, kus ma 2019. aastal käisin.

Minu pakkumised, millest enamik olen praeguseks hetkeks ära öelnud:

20.01.2020

2. jaanuaril sõitsin Adelaide'ist Griffithisse 800km. Sõitu alustasin varahommikul kell 5 ja kohal olin juba pool kaks. Tegelesin juba eelnevalt aktiivselt majutuse otsimisega, aga kuna siia koguneb praegu tohutult palju backpackereid, siis minu šansid on päris halvad. Esimesel kahel päeval ei läinud mitte kuidagi, majaomanikud kas ei vastanud mulle üldse või siis leppisime kokku aja maja vaatamiseks, aga pärast mind ignoreeriti. Kaks ööd magasin siis hotellides, mis on muidugi suured raharöövlid. Autos selle kuumaga ei kannata magada. Põhilise aja oma päevast veetsin siiski jõe ääres autos otsides tööd ja elamist. Tiphetk oli, kui õues oli 46 kraadi ja ma lihtsalt higistasin. 

3. jaanuaril käisin ukselt uksele oma CV-sid jagamas lootuses, et keegi ütleb, et tule meile tööle. Seda aga ei juhtunud. Paljud kohad, kus käisin, olid kinni. Lõppkokkuvõttes sain CV anda ainult nelja kohta, millest ainult üks on tõenäoline, et mind võidakse sinna kutsuda. Ukselt uksele käimine oli minu jaoks väga jube. Mulle ei meeldi üldse ennast kuskil niimoodi esile tuua, aga nüüd pidasin vajalikuks seda teha, kuigi mul rahaga kitsas käes ei ole ja saaksin veel oodata.

Ühest kohast, kus ma resume viisin, helistati, et kas mul forklifti luba on, aga kuna mul seda pole, siis nad lubasid uuesti helistada, kui mõni muu positsioon vabaneb. Ma loodan, et nad teevad seda. Samuti olen umbmäärase vastuse saanud ühest solarist ja veinikast. Mandlifarmi on veebruariks töö olemas, aga sinna ei taha ma minna (kuigi hoian kohta igaks juhuks soolas).

Nüüd olen kaks ööd maganud ühes elamises, mis mul õnnestus teise eestlase abiga saada. Selle elamisega pole ma aga sugugi rahul, sest annab backpackeri hosteli maigu. Rahvast on tohutult palju sellise elamise kohta. Need kaks ööd olen saanud üksinda toas olla, aga juba täna peaks minu tuppa juurde tulema 1-2 inimest, mis on täitsa masendav. Ja need ei pruugi olla naised, ei kujuta ette küll, et jagaks tuba võõra mehega. Üks päev vetsu minnes leidsin potilt ühe tüübi. Külmkapis pole samuti minu asjade jaoks ruumi. Kui ma peaksin siin Griffithis töö saama, siis ma 100% üritan leida uue elamise paremate tingimustega.

Kui ma siin aga selle nädalaga tööle ei saa, siis on mul ilmselt mõistlikum edasi liikuda. Tuleb kuskil mujal õnne proovida.










_____
Praegu on väga aktuaalne teema Austraalia põlengud. Kohati on see teema kuidagi kauge, nii uskumatu on mõelda, et riigis, kus ma praegu elan, on selline tragöödia. Ma ise ei ole tulekahjudele kuigi lähedal, aga ka siin eemal annavad need tunda. Adelaide'is olles sai mitmel hommikul õue minnes tunda kerget suitsuhaisu. Kiirelt harjus ära ja hiljem ei pannud tähelegi. Minu praegune asukoht Griffith oli eile korraliku suitsu sees. Pea valutas, natuke raske oli hingata ja suits tungis ka tuppa sisse. Linnapeal oli näha inimesi maskidega. Rääkisin paar päeva tagasi majakaaslasega, kes alles kolm nädalat tagasi tuli Austraaliasse. Minu silmis väga halb aeg siia tulemiseks. Mina ootaksin kõigi siia tulijate asemel, sest praegu on tõesti olukord siin nigel töö leidmiseks ja rannikuäärset ei saa ka paljudes kohtades nautima minna.

Mõned faktid:

• Tulekahjud said alguse 2019. aasta septembris ja arvatavalt ei kustu need veel lähinädalatel.
• Tänastel andmetel on vähemalt 23 inimest hukkunud (sealhulgas tuletõrjujaid) ja üle 1700 kodu maha põlenud.
• Põlenud on vähemalt 15 miljonit aakrit ja leegid on küündinud 70-meetri kõrgusele.
• Kängurude liik ei ole ohus (kuigi neid on tohutult hukkunud), aga koaalade arvukus on nii hullult langenud, et neid peetakse juba väljasuremisohus olevaks liigiks.

 Sõit Lockist Adelaide'i. Sõit kestis 6h, alustasin kell 5.30 hommikul ja kohale jõudsin umbes lõunaks.

Käisime ujumiskeskuses. 

Vana hea kaardimäng Mau. 

Ida-Euroopa pood Mozaika Adelaide'is.


Selle korra saak: tatar, halvaa, kohukesed, lehmakommid, hapukapsas ja borš.

 Semaphore rand.



 Poolik jõululaud.



Eesti tüdrukul oli sel päeval ka sünnipäev.




 Rentisime elektrilised tõukerattad ja vurasime nendega linnas ringi.




Waterfall Gully.


Mt Lofty summit.

Sisse suumitud vaade linnale.

Läbitud raja andmed.




Pilt esimesest jaanuarist. Ja ega ma ju ei kirjutanud oma uue aasta lubadustesse, et ma vähem magusat sööks. Juba rikun reegleid.

Uue aasta lubadusi / eesmärke üles kirjutamas.