Rõõmuga mõtlen, et paari nädala pärast on mu töö lihatööstuses lõppenud. Teraviljahooaja algus ei ole küll teada, aga arvatavasti see kuskile sinna oktoobri lõpupoole jääb. Kindlat jah-sõna me veel saanud ei ole, aga mina olen üsna kindel, et meile on sinna koht garanteeritud. Me ei ole lihatööstust oma lahkumisest teavitanud, aga kuna me oleme casualid ehk juhutöölised, siis me võime töölt ka päevapealt ära minna, kuigi see ei ole muidugi ilus tegu. Kohe kui me hooaja algusest teadlikud oleme, anname töökohale oma lahkumisest ka teada. 

Rõõmuga lihatööstuses töötamise lõppemisest mõtlen mitmel põhjusel. Vaba aega praktiliselt ei olegi, sest tööle hakkame liikuma kell 14.30, töölt koju saame umbes 1.00, magama jääme umbes 2.00. Kuna peale tööd on väsimus nii suur ja voodist on hommikul raske ennast välja vedada, siis tavaliselt ärkame umbes kell 11.00. Seejärel kulub umbes tunnike tööle kaasa võetava söögi tegemiseks. Kuna ma söögi tegemist üldse ei naudi, siis seda ma vaba aja hulka ei arvesta. Lõppkokkuvõttes jääb ainult 2,5h, et omi toimetusi teha. Siiski arvan, et see tööl käimine on ennast ära tasunud, sest palk on hea ja varsti saame endale auto osta, mida meil on väga vaja. 

Pean tunnistama, et vahest olen tööl vihast lõhkemas, kuigi hoian oma emotsioone kontrolli all ja neid välja ei näita. Supervisor ehk järelevaataja on karm, aga mõistlik ja ta saab aru, kui kuskil on midagi valesti. Ta on tähelepanelik ja vajadusel aitab tavatöötajatel tööga järjepeal olla. Eks temale ole ka seatud päevased eesmärgid ja kohustused, et kõik oleks toimiv. Minu viha põhjuseks aga vahest on minu liiniülem (umbes minuvanune tüdruk), kes ei taju vahepeal midagi. Tihti näen, kuidas ta vahib niisama ringi ja jutustab kuskil nurga taga kellegagi. Meil on ühed vorstid, millega tegelemine on väga keeruline ja me saame liinil vaevu hakkama. Ma olen pidanud mitmeid ja mitmeid kordi karjuma STOP, sest me ei jõua paarilisega liinil neid kümmet kileauku kümne vorstiga täita. Ja siis on liiniülem minu peale pahane, et kuidas me ei saa hakkama ja me peame kiiremini tööd tegema. Ma isegi ei taha talle enam seletada, et meile ei ole piisavalt vorste ette lõigatud ja et me jookseme kahe vorsti pärast edasi-tagasi, millega on võimatu kümmet auku ära täita. Liiniülem ei saa aru, kuidas me rabame ja ennast ribadeks rebime. Teised töötajad on vahepeal kommenteerinud, et kuidas te suudate niimoodi või et miks teil tempo nii kiire on. Liiniülem aga ei saa sellest aru ja käib meid mõnitamas, et me ei saa hakkama. 

Eile kui mu paariline läks töölt varem ära, siis tuli liiniülem teda asendama ja ta sai lõpuks ometi natuke tunda, mida tähendab nende vorstidega tegelemine. Päris samaväärne tema tegevus meie omaga ei olnud, sest ta jäi tihti uimerdama ja unustas oma vorstiaugud täita. Samuti kui ta pidi vorstikasti vahetama, siis ta pani masina aeglasemaks, et ta saaks oma asjad ära sättida. Meil aga sellist luksust ei ole ja kui ongi vaja kuskile teise kasti järele joosta või midagi muud teha, siis masin tuhiseb samamoodi edasi ja meil ongi järjekordne kriis käes.

Neid lihatööstuse mitte meeldimise põhjuseid on veel, näiteks valutav selg, paistes näpud ja igavus, aga need ei ole nii suured probleemid. Tore ja huvitav oli see, kui ükspäev andsid kaastöölised mulle sööklas teada, et neljapäeval tuuakse midagi rohkem kaasa, et saaksime üksteiselt süüa võtta. Mina arvasin, et tegemist on ühe laua "peoga", aga osa võttis peaaegu terve söökla. Sööklasse toodi väga palju erinevaid sööke - kana, riis, arbuus, pitsa, salat, krõpsud, sai, kook, sõõrikud, puuviljad jne. Mina ise viisin soolase kringli, mis söödi ka väga kiirelt ära. Tuleb välja, et selline ühine söömine toimub tavaliselt siis, kui keegi läheb töölt ära, kellelgi on sünnipäev või lihtsalt tahetakse midagi sellist korraldada. Sel päeval oli kellelgi sünnipäev, aga mina ei saanudki aru, kellel siis see sünnipäev oli. 

Meil on hetkel tööl natuke raskemad ajad seetõttu, et kõigile ei jagu tööd. Ükspäev tööle minnes tuli üks töötaja mulle sosistama, et You are the lucky one ehk siis mina olen see õnnega koos. Minu segaduses pilgu peale ütles ta, et järelevaataja pidi seitsmele töötajale ütlema, et nad nädal aega tööle ei tuleks. Nädal Austraalias on sama nagu kuu aega Eestis. Ehk siis Eesti mõttes jääks terve kuupalk saamata, mis teeb ju kõik väga raskeks. Teeb tuju heaks, et järelevaataja pidas mind piisavalt heaks ja vajalikuks töötajaks, et mind tööle jätta. 

Esmaspäeval, 1. oktoobril tähistatakse Queenslandis kuninganna sünnipäeva ja sellel päeval ei tehta lihatööstuses tööd, ehk siis meil on hetkel käsil kolmepäevane puhkamine.

Nädalavahetusel võtsime sakslase Dennisega ette 2h autosõidu Springbrooki, et ta saaks venna eest ühte autot vaadata. Springbrookis sõites saime nautida mägedevahelist sõitu. Kuna meil oli veel palju vaba aega, siis otsustasime Springbrookis natuke ringi ka vaadata. Käisime kahes kohas mägist vaadet nautimas ja vaatasime koske. Kose vaatamise ajal oli õues juba väga pime ja sel ajal nägime koopas glow wormse ehk helendavaid usse. Kahjuks need pildile ei jäänud. Loodan varsti veel ühte koopasse minna, et juba rohkem usse näha.