Endalegi üllatuseks avastasin, et valisin postituse kirjutamiseks kuupäeva, mil mul on Austraaliasse saabumise kuupäevast täpselt kaks kuud möödas. Seega jeii, kaks kuud olen olnud praktiliselt töötu. Rahad on mul muidugi üsna nullis ja praegu sõltun väga palju B-st, kes aitab mind nii üüri kui ka söögiga. Need kaks on Austraalias muidugi üsna kallid, eriti kui on vaja välja käia kahe inimese osa. Igatahes olen ma proovinud töö leidmiseks erinevaid taktikaid ja eks ma kandideerin muidugi igapäevaselt ikka veel igale poole. Vähemalt saame me kolm kindlad olla, et oktoobriks on meil töö olemas teraviljafarmi. Otseselt meil veel kindlat kohta ei ole, aga ma usun, et me võime oktoobri suhtes rahulikud olla, sest mitmed teraviljafarmide saidid suhtlevad meiega. Peaaegu kuu aega tagasi kirjutatud postituses mainisin Perthi kolimist, esialgu jääb see siiski ära ja võib-olla on sinna minek millalgi hiljem kunagi.
Tegin valmis enda esimese Austraalia video (allpool). Klipid on ajast, mil olen elanud Holland Parki rajoonis. Mul on ka varasemast ajast mõningaid klippe, aga otsustasin need välja jätta. Kuna ma pole filmimisele erilist tähelepanu pööranud, siis pole video ka kõige parem. Oleks ma algusest peale sellele tähelepanu pööranud, saaks midagi paremat kokku panna. Kuna siin videos olevad klipid on üsna mitmes kohas tehtud, siis on natuke raske neid ka omavahel siduda, aga las see esimene video olla siis selline. Edaspidi üritan väljasõitudel rohkem klippe teha. Enamik videos olevad klipid on tehtud minu telefoniga OnePlus 5T ja mõned neist on tehtud GoPro Hero 4-ga (kui ma ei eksi). Telefon suumib omaalgatuslikult filmimisel korralikult sisse, et videod oleksid sujuvamad ja stabiilsemad.
Saksapoiss Vitaly andis meie naabritele lubaduse, et aitab seal värvida. Kuna ta ei tahtnud oma viimaseid päevi töö peale raisata, siis pakkus mulle võimaluse talle appi minna. Tegin tööd viis tundi ja sain selle eest 125$. Alguses oli muidugi natuke veider, aga lõpuks kui sain asja rohkem käppa ja rütmi sisse, siis läks tegemine täitsa hooga. Puude tagant oli aeda natuke raske värvida. Samuti oli keeruline alumist serva värvida, sest seal olid lehed ja muu sodi ees. Tõmbasin sodi eest ära, värvisin nii alt äärest kui võimalik ja lükkasin sodi hiljem tagasi. Ühel päeval sain ka majaomanike karavani koristada kaks tundi ja sain selle eest 50$.
Enne värvimist.
Samuti enne värvimist. Siin on eriti hästi näha, kuidas puud-põõsad ette jäid.
Pärast värvimist. Ilus hele toon.
Mingi aeg tuli B ka appi. Paremal on saksapoiss. Mina tegin muidugi suurema osa värvimisest. Värvisime kaks kihti.
Värvimiseks vajalikud asjad.
Meie maja on siin kohe kõrval.
Pean tunnistama, et kuigi ma olin väga elevil meie aiast ehk söögiparadiisist, siis ma varasemalt sealt väga midagi ei võtnud. Ei tikkunud ka sinna minema, sest meeles mõlkus siinkandis pesitsev madu. Kuna B-l ja C-l sai töö labouritena ehk töölistena läbi, siis ka nemad on praeguseks mingil määral töötud. Mingil määral selle pärast, et majaomanik pakub neile hetkel aias tööd. Praegu on neil aias teine nädal käsil. Päevas teevad tööd umbes 2-5 tundi ja nad teenivad 25$ tunnis. Mina ise teeksin ka suurima hea meelega aias tööd, aga kuna mulle seal töötamist ei pakutud, siis ei ole ma ka peale tükkinud. Samas võib majaomanik arvata, et mulle aias töötamine ei sobi, et mulle ei meeldi midagi sellist teha. See pole aga jutuks tulnud. Nüüd kui B ja C teevad aias tööd, siis veedan ka mina seal rohkem aega. Käin pomeloid, passioneid ja apelsine korjamas ja väga häid kirsstomateid söömas. Passionid maksavad poes 1$ tükk ja oma aiast saab neid tasuta võtta. Milline luksus, seda ei saa kasutamata jätta.
B ja C aias tööd tegemas.
Buddyga aias.
Need "kortsus" passionid ei näe kuigi isuäratavad välja, kuigi tegelikult on hoopis vastupidi. Need on väga head.
Üleval korrusel tehakse majaomanike vannitoas remonti ja millegi tõttu tuldi meie tuppa lage lõhkuma (ilmselt torudele ligipääsuks). Meie jaoks muidugi väga häiriv, sest meid ei teavitatud sellest ette ja me ei saanud oma toas olla mitmel päeval. Praeguseks on selles toas vaid C, sest saksapoiss Vitaly läks tagasi Saksamaale, seega tema tuba jäi vabaks. Nii et õnneks ei pea mina enam seda remonti taluma. Me oleme praeguseks siin elukohas elanud peaaegu kuu aega (kaks päeva puudu), mis teeb sellest elukohast minu kõige pikemaajalisema elukoha senimaani. Senimaani on mul need kaks kuud asjad kohvris olnud. Nüüd olen ma mõned asjad stangele riputanud, aga mingit suurt sisseelamist pole kuskile olnud, kuigi siin tunnen end juba üsna koduselt. Vahepeal on muidugi jama sellega, et kõik tahavad samal ajal duširuumi minna või samal ajal pesu pesta. Aga eks kannatab need mitmed samal ajal korrad ära.
Augud laes.
Voodid on üksteise otsa tõstetud.
Enne kui saksapoiss Vitaly ära läks, siis veetsime mitmeid päevi koos süües või lihtsalt ringi sõites. Siin on pilt ühest hiinaka toidust. Võtsime kamba peale riisi ja liha ning hind ei olnud sugugi krõbe.
Päeval mil B võttis töölt sick day ehk vaba päeva haiguse tõttu, siis me läksime hoopis kolmekesi randa. Mina, B ja saksapoiss Vitaly. B oli tegelikult ka haige ja on seda siiamaani. Sellest on võib-olla juba kaks nädalat möödas. Ka mina olin vahepeal suure nohuga, õnneks hakkab nohu üle minema. Igatahes otsustasime me ikkagi sellel tuulisel päeval randa minna ja seadsime sihtpunktiks Palm Beachi. Kui muidu oli väljas väga tuuline, siis selles rannas polnud üldse tuult ja päikese kõrvetust oli korralikult tunda. Vesi ise oli tohutult külm ja suutsin end sinna kahel korral vaid paariks sekundiks kasta.
Enne Palm Beachi minemist näitas saksapoiss veel teisi ümberkaudseid randu, mis tee peale jäid.
Palm Beach.
Enne koju minekut peatusime ka korraks kuulsas Surfers Paradise rannas, et ma saaksin selle võlus veenduda. Kõik teised on seal muidugi juba käinud.
Väikeseks ajaviiteks oleme kahel korral käinud PlayTime mängumaailmas.
Ühel nädalavahetusel võtsime ette natuke kaugemaks sihtpunktiks North Stradbroke Islandi (saare). Sinna sõitsime praamiga. Saarel oli mitmeid randu, söögikohti ja muud. Meie seadsime ennast ühele rannale sisse ja nautisime ilma. Vesi meie lähedal oli väga külm, aga kui kõndisime natuke maad eemale, kus veel oli pisikesi liivasaarekesi, siis nende liivasaarte ja kalda vahel oli hea mõnus vesi. Mitte väga soe, aga piisavalt, et saime seal ujuda. Saarel on mitmeid võimalusi. Meie sattusime seal liivasurfimise otsa. Ise me seda ei teinud, aga oli päris huvitav vaadata, kuidas noored seal liiva peal suurest mäest alla surfisid.
Peale randa läksime delfiine otsima. Sinna jõudes nägime ühte, kes üsna kohe peale meie saabumist lahkus. Veetsime seal päris kaua aega, et veel mõnda näha. Saksapoiss tahtis väga sinna ujuma minna, aga kohalikud kalamehed oskasid rääkida, et siin on haid ka muidugi. Aga et kui delfiinid on siin, siis haisid ei ole. Haid ja delfiinid ei ole samal ajal seal, sest nad ei salli teineteist. Igatahes oli mõte haidest natuke hirmutav ja saksapoiss ei läinud ikkagi vette õnneks. Kalamehed oskasid muidugi ka seda öelda, et öösel ja hommikul on neid haisid seal näha. Oleks soovinud korraks kaugelt ka haid silmata, aga ma olen delfiinidega ka väga rahul. Peale pikaajalist ootamist tuli üks delfiin sinna kalameeste saaki varastama. Tegelikult on delfiinide söötmine seal keelatud, aga seda tehti ikka. Ilmselt selle pärast need delfiinid seal käivadki, sest seal antakse neile kergelt toit kätte.
Kodutrepil oli suur ämblik.
Saksapoiss Dennis ostis uue koera Stella. Kui ma ei eksi, siis koer maksis 3500$. Kuna Dennis on hambaarsti abiline, siis tema ise on esmaspäevast reedeni kell 7-16 ära. Kuna väike Stella on tema enda turvalisuse tõttu puuris kinni, siis Dennis pakkus mulle, et kui ma nädal aega Stella eest hoolitsen, siis ma ei pea ühe nädala üüri maksma. Hea meelega olin nõus. Lasin Stella välja, et ta saaks oma hädasid teha, samuti lasin ringi joosta ja mängisin temaga. Ei midagi keerulist, kuigi üsna ajakulukas, sest tal pidi pidevalt silma peal hoidma. Minu järelevalve ajal kukkus Stella kolm korda terrassilt alla. Esimene kord oli väga hirmus, sest terrassilt alla kukkudes on ta üsna väikeses vahes põõsaste taga terrassi all. Keeruline seletada, igatahes ei pääse mina sellisel juhul koerale kuigi kergelt ligi. Kuna ma sinna alla ei tahtnud kuidagi ronida, siis ei jäänud muud üle, kui pisike koer enda poole meelitada. Nimele ta ei reageeri, aga siiski õnneks tuli suure rutuga minu juurde. Nüüd on Stella tunduvalt kosunud juba ja millegi tõttu on ta hakanud kogu aeg nutma. Dennis ehitas Stellale ja Buddyle uue suurema elamise, et neid ei peaks häda tegemiseks puurist välja laskma. Iga kord kui selle puuri poole minna, siis tahab Stella hüsteeriliselt välja saada. Ja kui ta on väljas, siis tahab hüsteeriliselt mööda püksisäärt üles tulla sülle. Ja kui ma mõtlen hüsteeriliselt, siis ma seda ka mõtlen.
Parempoolsel pildil on natuke näha koerte uut elamist. Siit on ka näha, et Stella oskas üles ronida ja välja pugeda. Nüüd oleme muidugi aia kõrgemaks ehitanud, kuigi koer üritab endiselt hüsteeriliselt üles ronida.
Austraaliasse tulles ostsin kaasa suure 1kg Kalevi kommipaki. Suure isu tõttu tegin ma paki ükspäev lahti ja saime mitu päeva kommi süüa. Andsin igast sordist komme ka majaomanikele ja Dennisele. Majaomanikud olid väga rõõmsad ja terrassil olles kuulsin, kuidas nad üleval suure huviga komme proovisid. Paar päeva tagasi tuli majaomanik lambalihaga siia. Ütles, et poes oli soodukas ja ta ostis kaks tükki, ühe endale ja ühe meile. Liha on Austraalias päris kallis, kui ma ei eksi, siis see tükk maksis 20$. Eile tegime suure õhtusöögi lambaliha, kartulite, salati ja kõrvitsaga. Kõik oli väga maitsev ja saksapoiss Dennis tegi peaaegu kõik üksi ära.
Kalevi kommid.
15.08.2018
