Tegelikult on pealkiri üle paisutatud, aga sellest natuke hiljem.

Viimasest postitusest saati on toimunud mõningaid uusi asju, näiteks olen ma peale apelsinide saanud pakkida veel mandariine ja sidruneid. Ja oh kui hästi need sidrunid ikka lõhnasid, väga meeldiv oli neid pakkida. Ka apelsinide lõhnal polnud häda midagi, aga lõpuks hakkas sellest lõhnast kopp ette tulema. 

Ma töötasin n-ö kolmel positsioonil. Põhiliseks oli üksikute apelsinide pakkimine kastidesse mustrite alusel. Väikeseid apelsine mahub kasti näiteks 113 tükki ja neid peab teatud mustri alusel kasti laduma. Väga suuri apelsine mahub kasti 32 tükki. Kõik apelsinid tuli enne kasti panemist üle kontrollida olenevalt sellest, mis klassi apelsine pakkisid. Kui pakkisid näiteks 3. klassi apelsine, siis ei tohtinud neil olla lõhesid (sisu ei tohtinud välja paista), mädaplekke, suuri päikesepõletusi ja suuremaid kujulisi defekte.

Teiseks positsiooniks oli apelsinide ja mandariinide eelsorteerimine ja -kontroll enne pakkimisse minekut. Mina seisin ühel pool rullkonveierit ja toakaaslane teisel pool. Apelsinid muudkui rullisid meie silme ees ja meie pidime silma peal hoidma lõhedel ja muudel suurematel defektidel. Seda tööd lasti järjest teha ainult 2h päevas, sest seal väsib kiirelt ära. Esimesel päeval hakkas mul pea korralikult ringi käima ja natuke paha oli olla. Apelsinid muudkui keerlesid silme ees, aga õnneks järgmine kord sain juba probleemivabalt seda ülesannet teha (v.a igavus).

Kolmandaks oli apelsini-, sidruni- ja mandariinikottide pakkimine tavalistesse ja väga suurtesse kastidesse. Ehk siis sel korral ei olnud tegemist üksikute tsitrustega, vaid need olid masinate poolt juba 500g, 1kg, 2kg, 3kg või 5kg kaupa pakendatud, meie pidime need jällegi mustrite alusel kastidesse laduma. Kui ma nüüd õigesti arvutasin, siis kõige suuremasse kasti läks umbes 150 5kg-st kotti. Nende kottide pakkimisel oli oluline neid ka vahetevahel kaaluda, et kott poleks liiga ala- ega ülekaaluline. 5kg kottide puhul oli miinimumkaaluks 5,10kg ja maksimumiks 5,5kg. Pidime kaalumised ja muud andmed tabelisse üles märkima. 

Nii palju siis ülesannetest. Minu plaan oli siin töötamine lõpetada täna ehk reedel (seetõttu pole ma ka pahane, et üks päev varem minema saadeti). Eile aga tõmmati mind ja minu kolme majakaaslast kõrvale ja öeldi, et me pole mingi jamaga hakkama saanud, ärge muretsege. Siis tuli vabandus lühikese etteteatamise eest, aga et meie töö siin saab KOHE läbi. St mingit etteteatamist polnudki, meile öeldigi, et nüüd on meie töö siin läbi ja võime lahkuda. Olukord oli päris naljakas tegelikult ja mitte üllatav. Olime toakaaslasega juba mitu päeva rääkinud, et neil ei ole siin nii palju töötajaid tarvis, vahepeal pidime oma töökust teesklema, sest mitte midagi polnud teha. Lihtsalt kõndisime hari käes tähtsa näoga ringi (kui midagi polnud pakkida, siis pidime koristama). Nad hakkavadki nüüd järjest inimesi "lahti laskma", sest tsitruste põhihooaeg hakkab läbi saama ja neil ei ole nii palju töötajaid tarvis. Mina ja mu toakaaslane jäime sõelale ilmselt seetõttu, et meil oligi homme niikuinii plaanis lahkuda.

Tegelikult mul oli plaanis küsida luba just sel lõunapausil tehases filmimiseks ja pildistamiseks, aga kuna meid niimoodi ära saadeti, siis ma ei hakanud seal pausi ootama. Küsisin vaid, et kas võin kohe töö ajal kiirelt paar klõpsu teha. Oleksin muidugi tahtnud natuke rohkem pildistada, aga tegin selle minuti jooksul nii kiired klõpsud kui suutsin. Nendelt piltidelt on vaid väga väike osa tehasest näha. 

Üksikute apelsinide pakkimine kastidesse. Kastid pidime ise voltima ja õiged triipkoodid peale kleepima. Kui kast sai täis, siis lükkasime selle aluse taga olevale lindile, mis viis need poisteni, kes tõstsid kastid ära saatmiseks pakkealustele. 

Sellelt tahvlilt saime teada, kes mis kell eelsorteerimisse ja -kontrolli läheb. 

Eelpakendatud tsitruste pakkimine tavalistesse ja suurtesse kastidesse. Suurtest kastidest kahjuks pilti ei saanud.

Selles osas mina õnneks töötada ei saanud, tundus jube kiire tempoga töö. Kaks tüdrukut kontrollisid tsitruseid enne kui masin need kasti pakkis ja kolmas tüdruk voltis masinasse kaste kiiresti ette, samal ajal kontrollides, kas masin sai kõik apelsinid ilusti kätte või mitte.  

Pildil näha rullkonveier, mida sain päevas 2h silmata. Lõpuks kui rullkonveier kinni pandi, oli tunne nagu apelsinid ikka veel keerleksid seal peal.  

Puhkeruum.

27.09.2019

Alates 12. september töötan tsitruste sorteerija ja pakkijana Nippy's töötlemis- ja pakkimiskompleksis. Mina olen praeguseks ainult apelsine käsitlenud, aga meil on siin ka sidrunid ja mandariinid. Tehases töötab umbkaudselt 50 inimest. Saame 24.36$ tunnis ja see on flat rate ehk ületundide eest rohkem raha ei saa. Ületunde meil ei ole olnud ja arvan, et ei tulegi. Töötame E-R 8h päevas, aga nad võivad iga päev otsustada, et davaj, täna töötame kauem või siis täna lähme varem koju (paaril korral on meid 10min varem koju saadetud). Kõigil on samal ajal pausid, kell 9.45 morning tea ehk hommikune paus 15 minutit, kell 12 lõuna 30 minutit ja kell 2.45 afternoon tea ehk pärastlõunane paus 15. minutit. Lõuna on tasustamata.

Praeguseks olen tehases töötanud natuke üle kahe nädala ja töötan siin veel vaid ühe nädala, sest liigun edasi teraviljasaidile hooajaeelseid ettevalmistusi tegema. Esimesel päeval oli meil umbes 4-tunnine treening, kus täitsime ja lugesime tööga seonduvaid pabereid ning juhiseid. Samuti räägiti meile apelsinide defektidest ja nende klassidesse jaotamisest. Pidime läbima testi näitamaks, kas meile jäid need defektid ikka meelde. Defekte põhjustavad ilm, putukad, teod jne. Tööl apelsine sorteerides ei pea me teadma, mis on konkreetse defekti põhjustanud, peame lihtsalt oskama apelsine defektide alusel klassidesse jaotada. 1. klassis on kõige ilusamad ja korralikumad apelsinid, 2. klassis on natuke rohkem defekte, 3. klassis on rohkete defektidega ja mahlaks saadame kõik apelsinid, mida ei kannata müügile panna. Veider on mõelda, et mahlas on need kõige halvemad apelsinid, kuigi mahla saadetakse hulga ilusaid ka muidugi, et see halb apelsin maitset ei rikuks.

Tööl ei ole lubatud teistega rääkida, aga paljud teevad seda ikkagi. Mina ei julgenud alguses üldse rääkida, aga nüüd tunnen end juba vabamalt, eriti teades, et varsti lahkun. Selg on kõvasti probleeme põhjustanud. Mul on tunne, et olen selle töö jaoks liiga pikk. Raske on seletada süsteemi, kuidas apelsinid pakkimisse jõuavad ja kuidas alustele panijateni jne. Tehases on väga suur lintide süsteem, mida mööda kõik liigub sinna kuhu vaja. Apelsinid tulevad pakkimiseks alusele, mis on minu jaoks natuke liiga madalal, st ma pidevalt kummardun üle kasti apelsine võtma ja nii need seljavalud tulevadki. Ja ma pole ainus, sest tihti näen teisi kergeid venitusi tegemas pakkimise vahepeal. Ise samamoodi venitan ennast tihti.

Paar päeva tagasi tööl tegime toakaaslasega nalja, et me oleme juba täitsa apelsinide eksperdid. Meil toimus sordivahetus nii, et meile seda ei öeldud ja siis me toakaaslasega kuulutasime, et tegemist on Naveli sordiga ja pärast tuli välja, et meil oli õigus. Toakaaslasega suhtlengi tööl kõige rohkem ja temaga sõidame koos tööle, üks päev minu autoga ja teine päev tema omaga. Me ei tohi tööl kellasid kanda, aga ma ikkagi kannan salaja, see läheb nii ilusti kinda alla peitu, mida peame kogu aeg kandma. Ja tööl käib toakaaslane pidevalt mul küsimas, et kas paus tuleb juba või ei. Pausi kuulutab üle tehase käiv alarm ja kõik masinad pannakse seisma.

Neljapäeval andsin Agri Labourile teada, et lahkun 27. september ja kuidagi olid nemad suutnud minu supervisorile ehk tehase ülemusele öelda, et ma lahkun juba sel reedel. Meil on tööl kombeks, et kui sul on tööl viimane päev, siis sa kleebid oma särgile sildi Last day ehk Viimane päev. Sel reedel tuli ülemus minu juurde selle sildiga, et ma lähen töölt ära jah. Mina korraks ehmusin ära ja siis ütlesin, et ma lahkun alles järgmine reede. Õnneks mingit pahandust sellest ei tulnud, ülemus naeris korralikult.

Pilte pole saanud tehases väga teha, aga ma üritan ükspäev ülemuselt küsida, et kas ta lubab mul paar pilti klõpsata mälestuseks. Ei oska öelda, mis ta sellest arvab.

 Ühisköök ja -elutuba.

 Meie tuba. Kaks narivoodit, aga elame toas kahekesi. Oma asju hoiame ülemisel naril.

 Üritan tervislikult toituda.

 Jooksen kodust vaatluskohani ja tagasi. Esimesel päeval peatusin seal pikemalt, et vaadet jõele nautida. 

Lõkkeõhtu. Pildil kõik eestlased. 

 Vasakult teine on minu toanaaber.

Üleval paremal itaallane. 

Umbes 500m kaugusel kodust näeme apelsinipuid.  

22.09.2019

Mina ja jooksmine ei sobi kokku, see on juba ammu teada, aga nüüd ma üritan seda vaikselt muuta.  James Clear kirjutas oma raamatus "Atomic Habits: An Easy and Proven Way to Build Good Habits and Break Bad Ones", et eesmärgiks ei tuleks seada vaid soovi rohkem joosta, vaid eesmärk võiks olla enda määratlemine jooksjaks. Ehk siis, ma annan endast parima, et olla hea jooksja. See ei tähenda, et ma pean seda professionaalsel tasemel tegema. Võin seda teha enda huvides, aeglases tempos ja rohkete kõndimistega, peaasi, et ma sellega tegeleks (ja loodetavasti ka areneks). Sellega seoses veel nii palju, et see postitus on vaid mulle endale, et ma saaksin oma arengul silma peal hoida ja loodetavasti need ülesmärkimised aitavad mul olla motiveeritud jooksmisega edasi tegelemiseks.

Kirjutan siia oma Emeraldis (QLD) ja Waikeries (SA) jooksmiste kokkuvõtted.

Jooksin Emeraldis kodust botaanikaaeda umbes 1,75km ja tagasi samamoodi. Kokku u 3,5km. Botaanikaaias tegin umbes kümme minutit erinevaid harjutusi enne tagasi jooksmist. Kuna mul tööpäevadel polnud aega ja jaksu joosta, siis tegin seda vaid nädalavahetustel. Tagasi koju "joostes" kõndisin ma päris palju, seetõttu ka 1-3 minutit aeglasem tulemus kui kodust botaanikaaeda joostes, mida ma suutsin iga kord ilma kõndimata teha.

Emeraldi lähen jaanuaris tagasi, seega huvi pärast võiksin proovida sama trajektoori korra läbi joosta, kuigi ilmselt elan siis juba mujal. Emeraldi tagasi mineku eesmärgiks võiks olla 5km raja läbimine botaanikaaias. Kui ma ei eksi, siis seal on ka 10km rada, aga ma nii suurelt veel unistada ei julge. Küll jõuan ka sinnamaani.

Veider on see, et näiteks 11. august tundsin ma ennast tohutult väsinuna (padjakas näos tõestas seda) ja joostes arvasin, et ma olen tohutult aeglane ja tuju oli täiesti jama, aga kui jõudsin botaanikaaeda, siis aega vaadates üllatusin ikka väga heas mõttes. Motivatsiooni tuli kohe kuhjaga juurde.

Waikeries tundsin end algul väga eksinuna, sõitsin autoga linnas ringi otsides kohta, kus ma võiksin natukene joosta. Head trajektoori silma ei jäänud ja lükkasin mõtte järgmisesse nädalasse. Järgmisel nädalavahetusel mõtlesin, et tühja kah ja panin Google Mapsi sisse vaatluskoha ja hakkasin aga jooksma. Jooksmiseks muidugi ideaalne rada pole - asfalttee ja metsatee, kus iga oks näeb välja nagu pruunmadu. Aga vähemalt ma jooksen! Rada on umbes 3km pikk (edasi-tagasi kokku).

KUUPÄEV	KODUST VAATLUSKOHTA JA TAGASI
14. september	18 min 12 sek
15. september	18 min 11 sek (6'25'')
21. september	16 min 46 sek (5'34'')
21. september	17 min 38 sek (5'49'')

Esimesel korral jooksin vaatluskohta ja puhkasin seal pikalt enne tagasi jooksmist. Stopperi panin selleks ajaks kinni. Tagasi minnes kõndisin ka üsna palju. Edaspidi jooksin vaatluskohta ja sealt kohe koju tagasi ilma pausita, tagasi joostes ikka kõndisin ka, v.a nüüd viimasel korral, kui ma suutsin 3km järjest ilma kõndimata ära joosta! Pean ütlema, et minu jaoks on see tohutult suur saavutus. Ja veel pean ma saavutuseks seda, et ma suudan selle külma ilmaga õue minna ja joosta. Ma olen tohutu külmavares ja juba see, et ma suudan mõelda jooksmisest sellise ilmaga, on suur üllatus minu jaoks.


Kasutan Mpow Flame kõrvaklappe, millega olen väga rahul. Tellisin ebayst, arvan, et hind jäi 20-30$ vahele. Ja jooksuandmeid kogun FitBit Versa kellaga.

Alguses plaanisin Brisbane'i sõita, sest see linn oli lähemal ja kartsin, et äkki ei vea auto Adelaide'i välja. Muret tekitas amort ja värin. Värinast ma vist polegi siia enne kirjutanud, aga põhimõtteliselt hakkas auto tohutult värisema, kui olin kohapeal, kohapealt ära sõites ja väga aeglasel kiirusel sõites (10-20km/h). Seda siis ainult drive'i (edaspidikäigu) ja reverse'i (tagurpidikäigu) peal. Siis kui  töökojas mu piduri rootoritega tegeleti, palusin värina põhjuse ka välja selgitada, aga neil ei värisenud auto seal kordagi ja nii ma põhjust teada ei saanudki. Järgmisel hetkel töökojast koju sõites hakkas auto muidugi värisema, aga kuna ma läksin autole järele peale tööpäeva, siis oli töökoda juba kinni ja ei saanud sinna uuesti pöörduda. Austraalias muutuvad otsused kähku ja juba kaks päeva enne Emeraldist lahkumist mõtlesin, et miks ma ikka kohe Adelaide'i ei sõida ja siis saigi suund hoopis sinna võetud. Nüüd selle 2200km sõidu elas auto väga hästi üle, ei värisenud kordagi ja amort ei andnud ka eriti tunda. 

Teekonda alustasin umbes kell seitse hommikul ja teel tegin paar huvitavamat vahepeatust. Esimesel päeval tegin tunnise peatuse Lightning Ridge'is, kus käisin looduslikult soojas vannis. Vesi on üles pumbatud ühe kilomeetri sügavuselt maa seest. Sel ajal, kui ma seal sulistamas käisin, oli vesi päris kuum. Jalaga vett katsudes sai see ikka päris kiirelt uuesti välja võetud. Kuna mul hakkas päris halb kuumusest, siis vees suutsin olla umbes kümme minutit. Rahvast oli üsna palju sel ajal. Väga huvitav kogemus tegelikult, ma arvan, et kui jaanuaris suuna uuesti Emeraldi võtan, siis käin sealt uuesti läbi. Lightning Ridge'is on ka opaalikaevandus, uuesti sinna minnes võiks opaalidega seoses samuti midagi vaadata. 

Lightning Ridge'i tanklas jäin klienditeenindajaga jutustama, kelleks oli vanem meesterahvas. Luges mulle sõnad peale nagu oma lapsele, et pimedas autoga ei sõida, pead korralikult puhkama ja tähelepanelik sõites olema. Tahtis mulle tasuta juua teekonnale kaasa anda, aga mina oma häbelikkusega hakkasin kohe keelduma, et kus sa siis niimoodi tasuta pakud. Järgmisel hetkel läksin ma muidugi toidupoodi endale vett ostma, tark Kadi. Kiitis, et kõik eestlased on temaga alati nii viisakad ja sõbralikud olnud. Tore, et paljud eestlased on Austraalias hea maine meile tekitanud. 

Esimesel päeval tahtsin nii palju ära sõita, kui suutsin ja ilm lubas. Mingi hetk läks kiirelt pimedaks, aga ma otsustasin ikka järgmisesse linna sõita. GPS näitas, et järgmisesse kohta sõidab kaks tundi, aga mina sõitsin selle vahemaa nelja tunniga kängurude tõttu. Pidin aeglaselt sõitma ja pidevalt valvel olema jalg piduril. Pean ütlema, et kaks napikat vahejuhtumit oli, aga õnneks ei puutunud kellegagi kokku. Lõpuks olin ma nii väsinud silmad punnis tee jälgimisest ja mõtlesin, et ma ei sõida enam mitte kunagi Aussis pimedas. Kui ma lõpuks Nynganisse (SA) jõudsin, olin nii valmis magama jääma. Minu uni jäi aga lühikeseks, sest ärkasin juba kella 12 paiku üles külma tõttu. Tükk aega olin auto tagaistmel kägaras ja üritasin uuesti uinuda, aga kuna ikka väga külm oli, siis tegin kiirelt autoga paar tiiru linnas auto kiireks soojendamiseks. Peale seda magasin umbes kolmeni ja ärkasin taaskord külma tõttu üles. Otsustasin sõita järgmisesse linna (jah, pimedas!!!). Emeraldist Nynganisse olin ära sõitnud 1100km ja järgmisesse linna oli veel 50km. Tee muidugi kubises kängurudest, aga kuna mul und ei olnud, siis ma saingi rahulikult oma aega sisustada. Hermedales sain veel natuke magada ja siis kell 6 startisin täiel kiirusel Adelaide'i poole. 

Cobaris (NSW) tegin väikese kõrvalepõike uudistamaks sealset vaatluskohta, millele silt teeservas viitas. Sain üsna kõrgelt vaadata kaevandust. Lähemalt ma selle kohta ei uurinud, aga päris lahe oli vaadata, kui suur see kaevandus väljastpoolt on. Cobari lähistel mõtlesin kiire kõrvalepõike Mt Grenfelli ajaloolisele saidile ka teha, aga ma polnud arvestanud, et sinna viib pikk kruusatee. Ilmselt olin ma peaaegu juba sinna saidile kohale jõudmas (levi polnud ja GPS ei toiminud), aga kuna ma olin nii kannatamatu, siis keerasin peale 30km sõitu otsa ringi ja sõitsin suurele teele tagasi. 

Õhtul kell kuus jõudsin Adelaide'i ehk tegelikult ma läbisin selle vahemaa enda arust päris kiirelt. Linnale lähenedes tekkis korraks suur paanika (minu puhul tavaline), sest ma polnud valmis linnasõiduks. Polnud ju GPS-i mingit konkreetset aadressigi pannud. Igatahes sattusin ma järsku sellisesse liiklusesse, kus ma kunagi varem polnud sõitnud. Pean ütlema, et sain probleemivabalt hakkama ja pole see Adelaide nii hull midagi. Usun, et probleeme võib mul esineda Sydney's või Melbourne'is, kus liiklus on kõvasti hullem. Parkisin toidupoe parklasse, tegin kiirelt odava elamise ja sättisin end sinna voodisse varakult magama. 

Järgmine päev ärkasin tohutu stressiga, sest ma ei osanud midagi peale hakata. Autot ei tahtnud müüa ja tundsin, et töökuulutuste lappamine ei anna ka väga midagi. Igatahes võtsin suuna Henley randa, kus hakkasin ikkagi erinevatesse kohtadesse kandideerima. Juba paar tundi hiljem tuli kõne Agri Labourist, et saan minna paari päeva pärast tsitruseid pakkima. Mina olin muidugi väga rõõmsalt nõus, sest see tähendas lõppu minu stressamisele selle tohutu vaba aja tõttu. Ma ei oska puhata, tahaks muudkui tööd rabada. Tegin täpselt enne tööpakkumist endale kaheks ööks elamise, hea, et pikemaks ei teinud, muidu oleksid lihtsalt teised ööd raisku läinud.

Käisin Adelaide'is enne lahkumist šoppamas ja vaatasin Gully kose üle. Kose juures oli matkarada ka, aga kuna ma polnud sellest teadlik ja selleks valmistunud, siis sinna sel korral ei läinud. Lasin töökojas teha tasuta rehvikontrolli, et kas mustrit ja rõhku on piisavalt. Rõhku oli silmaga nähtavalt vähe, seepärast ma ka sinna läksin.