Detsembri alguses võtsin ennast käsile ja ostsin MyFitnessi paketi. Kui juba ostetud, ega siis ei saanud minemata jätta. Detsembri keskel läksin esimesse trenni. Praeguse seisuga olen MyFitnessis kokku käinud 7 korda, millest 4 on spinning, 1 ringtreening, 1 zumba ja 1 endurance tehnika. 

Endurance tehnika on seotud Nike Challenge'iga, millest ma nüüd üritan osa võtta. Challenge trennid on hommikuti kell 6.45, mis tähendab seda, et ma pean ärkama kell 6, et ma jõuaksin bussiga õigeks ajaks trenni. Ma pole üldse hommikuinimene ja minu jaoks on ärkamine äärmiselt raske, aga eks näha ole, kas ma saan hakkama. Mulle meeldib see mõte, et päev algab aktiivselt ja trenn saab enne tööpäeva tehtud. Ja kui on veel jaksu ja soovi, siis saab peale tööpäeva veel trennis käia.

Trenni tegemisele aitas kaasa otsus, et varsti lähen välismaale pikaks ajaks, kus tuleb päevad läbi füüsilist tööd teha. Selle vormiga, mis mul detsembri alguses oli, poleks ma kindlasti hakkama saanud. Ma pole umbes 2 aastat korralikult trenni teinud ja seetõttu olen ma väga nõrgaks jäänud. Nüüd selle ühe kuuga on väike areng toimunud, aga ikkagi on veel pikk teekond ees.

Minu 3 eesmärki:

     1. Parem vorm

     2. Parem vastupidavus

     3. Võimalus öelda, et ma jaksan ja jõuan (ja et ma olen tugev)

 Motivation is what gets you started. Habit is what keeps you going.

VIISA

Goasse (ja üleüldse Indiasse) minekul tuleb kindlasti arvestada viisaga. Viisa tuleb täita vähemalt neli päeva enne reisi India viisa koduleheküljel. Viisa kehtib kehtivuse algusest kuni 120 päeva, ehk siis ei tohi seda ka aasta aega ette teha. Mina tegin viisa 13 päeva enne reisi ja see aktsepteeriti kahe päeva jooksul. Viisa jaoks tuleb teha ka India viisa nõuetele vastav pilt. Meie tegime selle Photopointis, neil on süsteemis olemas, mis India viisa pildi nõuded on. Pildi tegemine läks maksma kahele inimesele 12€, pilt saadeti meile e-postile. India viisa ise läks kahele inimesele maksma 90€ ehk siis 45€ nägu. India viisa jaoks tuleb sisse skännida ka passi pildi ja sinu kohta käiva infoga lehekülg. Mina kartsin seda viisa täitmist natuke, sest internetis oli kuskil kirjas, et kui midagi valesti täidad, siis tuled raha uuesti maksta ja uuesti täita. Õnneks ei olnud seal midagi hullu, kuigi liiga kaua ei tohi selle täitmisega jokutada, sest mingi aja möödudes lehe sessioon lõppeb ja siis tuleb kõik uuesti täitma. Eestikeelne abistav juhend, kuidas viisat täita: link. Vastused tuleb siis enda jaoks vastavalt kohandada. Sihtkohaks panna ikka Goa jne. Üldiselt ei tasu selle täitmist karta. Omaduste ja usu juurde võid vabalt märkida NONE ja India asukoha peale võid märkida näiteks enda pikemaajalise peatumiskoha või siis esimese hotelli. Viisa prindi reisile minnes välja (soovitan printida ka passi bio leheküljed, sest mitmed hotellid tahavad neid).

REISIKINDLUSTUS

Soovituslik on teha reisikindlustus. Mina tegin reisikindlustuse 5 päeva enne reisi ja selle valisin iizi leheküljelt. Reisikindlustus läks kahele inimesele maksma 60€ ehk 30€ nägu. See võta ka reisile kaasa muidugi, et vajadusel saaksid vaadata, kellega tuleb probleemi korral kontakt luua.

VAKTSIIN

Indiasse minnes on muidugi soovituslik/kohustuslik teha vaktsiinid, Goasse minnes on see pigem soovituslik. See on rohkem turismipiirkond ja seal haigused niivõrd ei levi. Muidugi ei soovitata kraanivett juua. Goasse minnes võib teha vaktsiinid kõhutüüfuse ja A-hepatiidi vastu. Meie tahtsime ka ennast ikkagi vaktsineerida, aga jäime sellega liiga hiljapeale. Arst ütles, et vaktsiin tuleks teha 2 nädalat enne reisi, aga meil oli reisini jäänud juba alla nädala. Sinna see vaktsineerimine siis jäigi. Natuke küll pabistasime, aga tegelikult ei olnud midagi häda. Jäime täitsa terveks.

MAALE SISENEMISE KAART

Goa lennujaamas tuleb täita maale sisenemise kaart. Nimi, telefoni number, Goas peatumise koht (panin sama, mis viisale märkisin), passi number ja võib-olla veel mõned andmed. Hoia kotis pastakat selle lehe täitmise tarbeks. Pärast annad selle koos viisa ja passiga vastuvõtulauas olevale töötajale, kes teeb sinust veel pildi ja tahab sõrmejälgi. 

RAHA

Jootraha eeldatakse Goas pea igal pool, seega väiksemate rahatähtede olemasolu tuleb kasuks, kuigi neid väga ei ringle. Sularahaautomaadist on päevas võimalik võtta 10 000 ruupiat, mis on 130€. Automaadist tulid välja 2000sed ja ühel korral 500sed. Teenustasu automaadist välja võtmisel on umbes 4,5€, raha vahetamisel eurodest ruupiateks ma vahendustasu kahjuks öelda ei oska. Toidupoes, kui olin võtnud riiulilt paar küpsisepakki ja jäätise ning tahtsin maksta 2000sega, siis mind vaadati krimpsus näoga, et kas mul ikka väiksemat rahatähte ei ole. Kuidagi saadi tagasi maksta, aga oli näha, et ega neis väiksemates külapoodide kassades eriti raha ei olnud. Mida täpsem raha, seda parem. Suuremates poodides ja restoranides saab kaardiga maksta, aga igaks juhuks peab alati sularaha varuks olema. Ja arvestage sellega, et kui keegi tahab teid aidata, näiteks tänaval mees takso tellida või lennujaamas mehed kohvreid tassida, siis nad eeldavad teilt raha.

RIIDED
Enda kogemusest lähtuvalt ütlen, et ärge üldse eraldi pikki riideid kaasa võtke. Kõik pikad püksid ja pusad ja pikkade käistega särgid võite ära unustada. Kui need just väga õhukesed ja õhku läbi laskvad ei ole. Mina käisin sellisel ajal, et teksad olid jalas, jope ja kampsun seljas. Niimoodi on veel arvestatav, sest tagasi Eesti minnes on ikka vaja soojalt olla. Võtsin veel kaasa teise paari teksaseid ja kampsuni arvates, et äkki vahepeal on selline ilm, et kannaks neid ka. Tegelikult ei kandnud kordagi. Ainult seelikud, kleidid, lühikesed püksid, õhemad särgid ja maikad on arvestatavad. Jalanõud võivad ka täitsa vabalt olla plätud või rihmikud. Peakate tuleb ka kasuks. NB! Päevitusrandid on kerged tulema.

PÄIKESE KAITSE
Kindlasti kasutada iga päev päikesekreemi, vajadusel määrida mitu korda peale. Näiteks kui käid mitu korda ujumas ja päikesekreem kulub juba maha. Samuti soovitan tungivalt õhtul peale määrida Aloe verat, mis niisutab nahka. Mina tegelesin oma keha kaitsega natuke liiga vähe. Määrisin küll aegajalt päikesekreemi ja aloe verat, aga suutsin ikkagi ära põleda ja pärast tuli seljalt väga jubedalt nahka.

KAUPLEMINE
Kindlasti kauple! Kui tegemist on külapoega ja hindasid ei ole toodete juurde märgitud, siis võid julgelt kaubelda. Nemad panevad n-ö rikkamaid inimesi märgates hinnale kõvasti juurde. Samas ütlevad, et teevad sulle hea hinna, et mujalt sa nii odavalt ei saa. Usu mind, tegelikult saad vastu näppe. Meil oli ka selline juhus, kus poodi sisenemisel pandi uksele kardin ette, et nüüd oleme meie poes. Kui juhtusime kohalikega samal ajal putkasse, siis kuidagi sahmerdati, et nemad teeksid oma ostud kiirelt ja oleks jälle meie kord. Kindlasti on hinnad kohalikele odavamad. Hiljem suurel Anjuna turul käies selgus samuti, et need samad tooted saab tegelikult tunduvalt odavamalt kätte. Algul saime meie muidugi vastu näppe, aga pärast õppisime kauplemise selgeks. Algul kaupled hinda madalamaks ja kui tema hinda ei langeta, siis ütled ei ja hakkad poest välja minema. Lõpuks nad annavad alla ja ütlevad rutakalt, et oodake madam, teeme siis teie hinnaga. Ärge siis suurt rõõmu välja näidake, muidu nad vaatavalt kahtlevalt. Rannas käivad üldiselt naised erinevaid ehteid müümas. Need samad ehted on putkades täiesti olemas ja sealt saab need tunduvalt odavamalt.

TAKSOD
Taksodes saab muidugi ainult sularahas maksta. Enne sõitu tasub kindlasti summa kokku leppida ja nende hindade üle on ka võimalik kaubelda. Kui sa oled juba enne sama marsruuti sõitnud ja eelmine takso oli vähem küsinud, siis muidugi võid öelda, et aga eile saime me selle summaga. Kui taksojuht teid ikka tahab sõidutada, siis ta tuleb vastu kah. Suur probleem on sellega, et mitmed kohad on ka taksojuhtidele endale tundmatud, seega sind ei osata kohale viia. Isegi aadressi olemasolu ei pruugi aidata. Meil oli selline olukord, kus taksojuht teadis nii hotelli nime kui ka aadressi, aga kohale ei osanud viia. Küsis kohalikelt, aga ka nemad ei teadnud, kuhu minema peab. Kuskil pool tundi tiirutasime, kui me lõpuks hotelli üles leidsime. Vahepeal väljasõitudel pidime ise taksojuhte enda hotelli juurde juhatama, sest nad ei osanud sinna sõita. Soovitan üles kirjutada või välja printida vajalikud aadressid. Võimalusel välja printida kaart (näiteks Google mapsist), kus hotell asuma peaks. Samuti tooksin siinkohal välja, et signaali laskmine on Goas (ja üleüldse Indias) väga levinud, seega võib sellega kiiresti harjuda. Nägime ka sellist varianti, kus hilja öösel signaali asemel vilgutati tuledega.

SUHTLEMINE
Suhtlust alustati peaaegu igal korral vene keeles. Külapoekesed kutsusid vene keeles mind oma kaupu vaatama. Tervitati vene keeles, kogu aeg ainult vene keel. Ise rääkisin vastu inglise keeles, aga tihti jätkasid nemad ikkagi vene keeles. Puuviljamüüja näiteks ei osanudki üldse inglise keelt, vaid puterdas vene keeles. Hinda näitas kalkulaatoril. Domnick's Beach Shackis räägiti ka meiega algul vene keeles, aga pärast ilusti inglise keeles. Nendega saime suurteks sõpradeks.

MIDA OSTA JA PROOVIDA
Kindlasti tasub õlulembelistel proovida Goa kohalikku King's õlu. Samuti tasub vähemalt korragi ära proovida Goa teine jook Feni, mis on tegelikult päris kange. Ananassimahl on seal samuti imehea, minu lemmik jook sellest ajast. Toitudele küsida vajadusel vähem vürtse. Koju toomiseks võib koju osta igasuguseid asju. Mina ostsin Soan Papdi maiuseid, mitmeid küpsised, magneteid, viirukialuse, rummi, õlut, jalakette, salle, ehtekarbi, paar riideeset, voodilina ja võib-olla veel midagi, mis mul hetkel ei meenu. Läksin Goasse piisavalt tühja kohvriga, et sain sealsete toodetega kohvri tagasi tulles täita.

3 LEMMIKUT

Dudhsagari kosk - võimas elamus. Kose juurde minek oli omamoodi katsumus, aga väga huvitav kogemus. Kose ümber oli küll palju rahvast, aga see vaade ja kose all ujumine olid 100% seda väärt. Kindlasti liikuda kose juurde nii vara kui võimalik. Meie hakkasime Benaulimist kell 6 sõitma, aga tegelikult oleks võinud veel varem välja sõita. See järjekord koseni pääsemiseks on meeletu.

Jack's Place Cruises & Watersports - hästi korraldatud saarereis. Hinna sees oli delfiinivaatlus, kalapüük, ujumine, snorgeldamine, saarel olemine ja söömine. Väga tore meeskond korraldas seda reisi. Mõningate mööndustega oli see reis ikka suurepärane. Kurb oli see, et snorgeldada ei saanud, mitte midagi lihtsalt ei paistnud.

Anjuna Flea Market - väga suur turg täis erinevaid tooteid. Sealt sai kõike osta. Riideid, ehteid, vürtse, viirukeid, kellasid, võtmehoidjaid, süüa ja kõike muud. Turg oli nii suur, et seda ei jõudnud otsast otsani läbigi käia. Turul on muidugi ka kerjuseid, kes käivad sul järel ja sind rahule ei jäta. Soovitan minna turule kas väga vara hommikul või õhtul hilja enne sulgemist. Päeval on seal lihtsalt liiga kuum ja päikesevarju ei leia kergelt. Turg on avatud kolmapäeviti kell 9.00-19.00. Kauple!

HOTELLID
Mina ei soovita lennujaama lähedal hotelli võtta. Isegi kui saabute Goasse hilja öösel ja ei taha hakata kohe kaugemale hotelli sõitma. Tegelikult need vahemaad ei ole nii pikad ja kannatab selle sõidu ära teha küll. Hotellid pakuvad tihti ka transfeeri lennujaama ja hotelli vahel, seega seda teenust tasub kasutada. Saate enne reisi kokku leppida, mis kell võiks taksojuht lennujaama juures oodata. Arvestada tuleb sellega, et peale maandumist läheb lennujaamas veel aega.
Mariaariose - Melody Of The Sea - ei soovita. Pildid näevad küll väga ilusad välja, aga kohapeal on asi hoopis teine. Voodipesu on must, toas on putukad, ruumid on üleüldse mustad, nõud pesemata jne. Selle hotelli me võtsimegi selle eesmärgiga, et ei peaks öösel Goasse saabudes hakkama kuskile trippima. Tegelikult oleks ikka võinud kohe oma õigesse hotelli sõita.
Villa By The Beach Goa - pigem soovitan. Meil vedas esimese villaga väga. Suur, köögiga, puhas ja täiesti endale. Algul oli ka wifi, aga kulutasime mahu liiga kiiresti ära. Samuti telekas ja mitu vannituba. Läheduses on nii bassein, rand, restoran kui ka väikese jalutuskäigu kaugusel külapoed. Meile meeldis poodidesse jalgsi minna ja tagasi tuktukiga tulla. Üks ots tuktukiga oli 100 ruupiat ehk natuke üle 1€. Teine villa oli natuke halvas seisus, tolmune ja räsitud moega. Üks wc haises, teine oli korras. Mario, kes nende villadega tegeleb, oli väga sõbralik. Mure korral kindlasti talle kurta. Kasvõi öelda seda, et tahate veel rätikuid või sooviks interneti. See link, mis ma siia linkisin oli konkreetsel see villa, kus me esimene kord olime. Teisele villale on bookingus ilmselt teine link, meie broneerisime selle kohapeal. Neid villasid on seal muidugi veel ja veel mitu tükki.
Treebo Rain Forest Enclave - pigem ei soovita. Meie saime prussakaid täis toad. Muidu oli kõik enamvähem tip-top. Toad olid suured, ruumi palju, suur köök, pesumasin. See prussaka jama oli lihtsalt liig. Meie teised tuttavad käisid ka paar päeva enne samas hotellis, aga olid teises ruumis. Nemad ütlesid, et neil prussakate probleemi ei olnud. Natuke jama on ka see, et randa tuleb minna autoga, sest asub hotellist eemal. Hotellil endal on ka muidugi bassein, aga see on väike ja ei anna kindlasti ranna mõõtu välja.
The Fern Beira Mar Resortis - väga uhke ja korralik hotell. Igale külastajale on oma puumajake, kus on magamistuba, wc ja vannituba. Hommikusöök on tasuta ja hotellil on ka suur bassein. Kui vähegi raatsitakse see natuke kallim summa välja käia, siis soovitan seal öö veeta küll. Meie broneerisime majakese kohapeal ja saime 30€ soodsamalt.

PANGAKONTO VÄLJAVÕTE

Huvi pärast vaatan praegu enda pangakonto väljavõtet Goa reisi jooksul. Sealt näen, et reisi alguses läks 28€ bussipiletitele Tartust Tallinnasse. Tallinnas elektritakso ja söömise peale 20€. Doha lennujaamas söömine 20€. Pangaautomaatidest võtsin raha välja umbes 850€. Samuti näen nüüd, et Goas pangaautomaadist raha väljavõtmise teenustasu oli iga kord umbes 4,30€. Vot seda ma ei teadnudki, teadsin, et teenustasu on kindlasti, aga ma ei arvanud, et see 5€ kanti jääb. Teenustasule läks reisi vältel umbes 30€, seega sellega tasub ka arvestada. Raha vahetamisel eurodest ruupiateks ma vahendustasu kahjuks öelda ei oska. Goa De Mallis läks kokku 50€, käisin söömas, ostsin süüa (Eestisse magusat ka) ja käsipagasi. Valanka Shopping Mallis kulutasin 30€. Samuti läks pangakonto väljavõtte järgi 55€ veel mõnes poes ja söögikohas. Minu teada läksid majutuskohad kokku maksma umbes 500€. Goa lennujaamas läks sularaha 50€. 20€ läks Soomes, ilmselt ühistranspordi peale. Soome-Eesti laevapiletid maksid 32€, samuti sõime 30€ eest laevas ja 20€ bussipiletid Tallinnast Tartusse. Ja Tartus taksoga koju kuskil 6€.  Umbes sellised summad siis reisi vältel, mõned kulutused võisid veel olla. Ehk siis kõik kogu see kupatus kokku (viisa, viisa pilt ja reisikindlustus lisaks) annab summaks ümardatult 1900€ + 700€ lennupiletid. Kõik see kokku on kahe inimese arvestuses, ehk siis võib veel eraldi välja tuua, et ühe inimese peale läks 950€ + 350€ lennupiletid = 1300€. Meie plaan oli selline, et ei peaks reisil liialt rahale mõtlema ja saaks endale neid asju lubada, mida me tahtsime. Eks see jääb nüüd igaühe enda otsustada, kas 1300€ ühe inimese kohta selle reisi peale on kallis või mitte. Muidugi oleks saanud odavamalt läbi ajada, aga praegu siis selliste kulutustega reis.

Sellised nipid ja mõtted tulid mul hetkel pähe.

KOKKUVÕTE

Mina jäin reisiga igati rahule. Esimene päev oli Goas küll natuke raske, esimene suurem vaatepilt oli ju Goa lennujaama ukseesine, mis kubises India meestest, kes kõik sind silmasid ja see esialgne tulutu takso ootamine oli ka pingeline. Ja see esimesse hotelli sõit, kus teeäärne kubises prügimägedest. Edasi läks juba paremaks, ilus ja privaatne villa, rand ja muu. Mina kindlasti soovitan reisihimulistel Goas käia. Tuleb olla lihtsalt avatud mõtlemisega ja kindlasti tuleb ka suhtlemine kasuks, kohalikud oskavad ja tihti ka tahavad sulle reisid kokku panna, mis on tegelikult täitsa tore, kui saab kindel olla, et kõik vajalik on planeeritud. India ei ole ka kallis riik, võrreldes Eesti hindadega on seal ikka kõik ikkagi tunduvalt odavam. Reisi lõpus mõtlesin, et tahaks veel paar päeva olla, et see 2 nädalat jäi kuidagi lühikeseks ajaks. Algul tundus küll, et aega on maa ja ilm, aga mida edasi, seda rohkem selgus, et me ei jõuagi paljusid asju teha. Väga tore ja huvitav reis.

Kell 12 öösel olime juba lennujaamas. Lennujaama sisse pääsemisel taheti meilt juba lennupileteid, aga me ei olnud neid välja printinud. Siis oli sellega sekeldamist, otsiti mingi nimekiri üles ja vaadati, et meie nimed oleks kirjas. Seejärel läks väga pikalt aega piletite välja laskmisel ja passide kontrollimisel. Minu käsipagas mahtus väga napilt lubatud kaalupiiri. Väga tüütu oli ka see, et vähemalt 10 korda vaadati meie passe. Vahepeal saime ainult kaks sammu teha ja siis pidi uuesti ette näitama. Ilmselt oli igal inimesel oma asi kontrollida, aga kas lihtsam ei oleks teha süsteemi mingit märget, et kõik on olemas ja korras?

Goa lennujaamas on võrreldes Doha lennujaamaga väga vähe poode. Otsustasime oma viimased ruupiad seal ära kulutada, sest Eestis ei saa neid ju niikuinii ringi vahetada. Viimase 200 ruupia eest sain kaks purgijooki. Läksin lihtsalt ühe müügikoha juurde, ütlesin, et mul on 200 ruupiat ja seejärel pakuti mulle mitmeid variante, mida ma selle eest osta saaksin. Reisist jäi muidugi mitmeid münte ka alles. Lisaks ostsin lennujaamast kaks salli ja meestelõhna, kuigi ruupiad olid juba otsas. Kuna seal oli internetiühendusega probleeme, siis kaardimaksed ei toiminud. Lõpuks saime sulas eurodes maksta. 

3.50 väljus lennuk Goast, vahepeatus Dohas ja seejärel 8.10 teisele lennukile. Palju kiidetud Qatari lennukid olid ka sel korral minu jaoks väga ebamugavad. Magada võimatu ja see peatugi oli väga häiriv. Kell 13.55 olime Soomes, kus pidime tükk aega oma kohvreid ootama. Ja korraks tundus, et me ei pruugi laevale ka jõuda. Õnneks jõudsime, kahju on sellest, et me pileteid ette ei ostnud. Vahetult enne sõitu on pilet ikka päris krõbe. Aga no egas poleks saanud kindel olla, et me ikka sellele laevale jõuame. 

Laevas käisime söögikohas, kus sai tõsta nii palju süüa kui tahtsime ja mida tahtsid. 15€ kallis hind, aga peale Goa reisi oli hea süüa midagi, mis maitses ka hästi. Goas olid ikka päris vürtsikad söögid (isegi kui ütlesid, et vähem vürtse) ja juba üsna Goa reisi alguses hakkasin kartuleid igatsema. 

Tallinna sadamast taksoga bussijaama ja sealt bussiga Tartusse koju. Saigi reis läbi. Järgmise päeva veetsin veel n-ö puhates, ehk siis tegelikult õppisin kooliasju, et omadega järele saada. Õnneks ma olin enne reisi piisavalt vaeva näinud, et reisilt tulles ei oleks kooliga seis halb. Sellesmõttes oli küll enne reisi natuke pingeline, et 2 nädalat tuli asju ette teha. Igasse päeva oli planeeritud 3-5 kodutööd, mida sain hiliste öötundideni teha. Vahepeal oli raske ennast sundida õppima, aga vahepeal leidsin end kell 5 öösel hea meelega õppimas, sest mõte jooksis nii hästi. 

Jeii!! Lõpuks said postitused valmis. Esialgne plaan oli novembrikuus kõik avaldada, siis tahtsin aasta lõpuks kõik valmis saada. Aga nüüd on hoopis 7. jaanuar, aga mis seal ikka. Vähemalt sain kõik kirja, küll ilmselt võib mõni asi olla kirjas vale päeva all ja mõni võis ununeda, aga suuremad asjad peaks nüüd kirjas olema. Üritan veel kokku klopsida ühe postituse mõne mõtte ja soovitusega seoses Goa reisiga. 

Viimane päev Goas. Ärkasime oma uhkes hotellis, mida ei saanudki kahjuks korralikult nautida. Sealne bassein ja tasuta hommikusöök jäi aja nappuse tõttu proovimata. Pakkisime oma asjad, andsime võtme hotellile ja läksime villasse oma kohvreid kokku panema. Seejärel tuli seal hotellivõti üle anda ja viisime kohvrid teise villasse, kus olid meie tuttavad, kes jäid veel paariks päevaks Goasse. 

Eelmisel päeval olime kokku leppinud, et läheme templeid vaatama ja mõnda poodi. Enne lõunat ootasid meid taksod. Benaulimist liikusime siis meile üllatuslikult Big Foot muuseumi juurde, kus meie olime juba käinud. Seejärel selgus, et teine autotäis tuttavaid, kes ei olnud seal veel käinud, tahtsid sinna minna ja taksojuhid arvasid, et me võiks ka siis sinna minna. Meie muuseumisse uuesti ei läinud, ootasime taksos ja istusime õues. Seejärel tegime taksojuhile selgeks, et me ei pea koos liikuma ja sõitsime edasi templite juurde. Teine autotäis käis ka hiljem templite juures ja vürtsifarmis.

Kõigepealt läksime Shanta Durga templisse. Templisse sisenemiseks võtsime jalanõud jalast ja mina sidusin räti ümber, et põlved oleksid kaetud. Rahvast oli palju, meie kõndisime lihtsalt läbi ja läksime takso juurde tagasi. Seejärel suundusime kirikusse Basilica Of Bom Jesus, mis oli suurem hoone. Seal oli samuti väga palju rahvast, liikusime ka selle hoone läbi. Enne olime ostnud õuest paar küünalt, mille seal sees saime süüdata. Enne taksosse minekut käisime korra ka putkades. Ühes müüdi Ray Ban päikeseprille, mis nägid väga korralikud välja ja odavamad kui muidu. Oleks isegi ostnud, aga ei tahtnud päris ehku peale osta. Kõrgel laes oli peegel, aga sealt ei näinud midagi eriti. Seega kuna ma polnud päris kindel, kas sobivad või mitte, siis ma ei hakanud ka ostma. Pärast ostan ja siis ei kannagi.


Läksime taksosse ja liikusime Big G Malli. Käisime algul KFC-s söömas ja seejärel vaatasime keskuses ringi. Oli nii riidepoode kui ka muud. Käisime toidupoes. Saime osta veel koju maiuseid ja muud kaasa. Nägime korra enne ära minekut teise takso tuttavaid ja seejärel suundusime Benaulimi poole. Teepeal taksojuht ütles, et viib meid ühte kohta. Viis meid väga uhkesse ja kallisse poodi, kus müüdi salle, vaipu, ehteid, teed ja muud. Kõik oli kvaliteetkaup ja muidugi kallim kui turukaup. Ostsin sealt teed, salli ja kaks külmkapimagnetit. Üks teepakk maksis 400 ruupiat ehk umbes 5 eurot, sall maksis 800 ruupiat ehk umbes 10€. Külmkapimagneti hind oli alla 400 ruupia. Turgudel hoidsin silma peal magnetitel, aga ei leidnud ühtegi sellist, mis mulle oleks täiesti meeldinud. Seal oli ilusaid Goa teemalisi magneteid. Taksojuht paistis rahulolev, kui tulime ostukottidega välja. Peale seda viis taksojuht meid teise taolisesse poodi, kus oli sama kaup, aga vähem valikut. Töötajad olid ka pealetükkivad. Sealt ei ostnud me midagi ja taksojuhile jäi see ka kohe silma.

Peale neid poeskäike saime lõpuks Benaulimi tagasi, ujusime veel viimast korda basseinis ja kui teine taksotäis tuttavaid oli ka tagasi villas, siis läksime neile külla. Tegime rolleril veel viimaseid pilte ja sai see ka ära viidud. 

Õhtul hilja enne lennujaama liikumist sättisime kohvrid ilusti ära. Pakkisime oma õlud ja rummid ilusti riiete sisse, et nende purunemine oleks minimaalne. Õnneks mitte ükski pudel katki ei läinud. Ainult mõned passionid läksid lömmi. Minu kohver uputas magusast, eriti palju olin ma kokku ostnud Soan Papdisid, mida mul on veel praegugi (07.01.2018) alles. Mitmed olen ära jaganud, aga mitu tükki on veel alles, mida ise pole jõudnud proovidagi. Jõuludest saati on magusaisu täis ja palju komme on ka veel alles, et pole saanud mahti neid proovida. 

Pärast tuli meile takso järele. Ja mitte just kõige suurem auto, kuigi me rõhutasime, et meil on palju kotte ja kohvreid. Meid lennukile minejaid oli küll 4 täiskasvanut + 2 last, aga asju oli ikka omajagu. Mahutasime kohvrid napikalt pagasnikusse ära ja mina pidin enda suure käsipagasi üldse sülle võtma. Päev lõppes lennujaama jõudmisega. 

Eile õhtul leppisime Samiga, kes meile juba enne oli paar tripi korraldanud, kokku, et sel hommikul läheme paaditripile. Paadireisi korraldas Jack's Place Cruises & Watersports ja selle reisi alla kuulus delfiinide vaatamine, kalapüük, ujumine, saarel olek, snorgeldamine ja söömine. 

Kõigepealt saime endale vestid ja läksime paati. Jama oli see, et päikese käes oli nii kuum, et vahepeal oli natuke halb olla isegi. Paadil oli küll vari peal, aga minu poolele paistis päike ikka sisse. Nägime taaskord delfiinide selgasid ja jäi minu jaoks kuidagi lahjaks. Mulle meeldis kalapüük. See nägi välja niimoodi, et tühja veepudeli külge oli pandud jõhv ja selle küljes konks. Konksu otsa pandi vihmauss. Ja siis sai kala püüda. Mul oli vahepeal selline kala küljes, kes tõmbas mul pudeli täiesti kortsu. Ühtegi kala ma aga kätte ei saanud, mõni teine sai paar tükki kätte. Mul jäi konksu külge meduusitükk ja siis paadimees ütles, et seda ei tohi puutuda. Võttis selle abivahendiga küljest ära ja andis pudeli mulle tagasi.

Peale kalapüüki läksime saarele, mis pärast küsimisel selgus, et on Kanika saar (ehk Canacona ehk Kankon saar), mida me juba ühe eelmise paaditripiga saime näha. Seekord lähenesime aga teiselt poolt, kui ma ei eksi. Randa toodi varjud, toolid ja tünnid täis jooki, mida võis võtta nii palju kui tahtsid. Tünnis oli fantat, cocat, õlut, rummi, vett ja veel mõnda jooki. Kõik joogid olid külmad, mis oli väga suureks abiks selle kuuma ilmaga. Käisime vees ujumas ja meile toodi snorgeldamise asjad, milleks olid 2 maski ilma kummita, et peas püsiks, 3-4 erisuuruse, kuju ja värviga lesta. Võtsin siis ühe maski ja läksin vette vaatama, kas midagi paistab ka. Ilma maskida vette vaadates nägin, et mu ees on kohe vetikas. Vees siis üritasin maskiga vaadata seda vetikat, aga mitte midagi ei paistnud. Proovisin veel eri ranna osades vette vaadata, aga mitte midagi ei olnud näha. Nägin rannas ka paari meduusi, millest kaarega eemale hoidsin. 

Mingi aeg saime sööma minna, selleks pidime üle tulikuuma liiva lippama puude alla, kuhu olid valmis seatud lauad. Liiva ületamiseks oleks pidanud jalanõud jalga panema, aga no kui juba sai paljajalu minema hakatud, siis läksin ka nii edasi. Liiv oli nii kuum, et üle selle tuli joosta. Pärast jalatallad hõõgusid veel natuke. Lauale pandi meile kala, riisi, salatit, arbuusi, leiba, juua ja muud. Süüa oli nii palju, et puudu ei jäänud kohe kindlasti. Üks paadimees hoidis vahepeal meie pisikest last, keda ta käis ka teistele saare külastajatele näitamas. Juba paadis ta vahepeal hoidis teda. Ütles, et tal on ka selline pisike laps ja veel paar tükki.

Peale söömist saime veel saarel mõnuleda ja ujuda. Mingi aeg hakkasime tagasi minekuks sättima. Istusime juba paadis sees ja siis selgus, et paat on nii liiva peal, et paadimehed ei suuda seda vette tagasi lükata. Mehed ja paar naist läksid siis maha, mina kaasa arvatud, ja aitasime paati vette lükata. Tagasi minnes nägime veel sellist seika, kus mees istus üle paadi ääre ja tegi oma häda. Algul kohe ei saanud arugi, mis värk on, aga siis juba vulpsasid junnid. Hea, et enne sõime oma isu täis, pärast poleks süüa nähagi tahtnud. Paadimees mainis reisi lõppu jõudes, et me võiksime neile tippi ka anda. Selle väga hea paadireisi eest olime seda nõus tegema. Kõik oli väga hästi korraldatud ja söök oli ka väga hea. Kõik hinnasees muidugi. Terve paadireis maksis kokku 1500 ruupiat ehk umbes 20€ nägu. Kaldal andsime tipi ja taksojuht juba ootas meid, et tagasi Benaulimi minna.

Benaulimis kohtusime teiste perekonnaliikmetega, kes ööbisid meist eraldi kohtades. Neil oli vahepeal olnud selline hotell, kus basseinis sees oli baar. Ja siis vees sai toolidel baarileti ees istuda. Pilt nägi väga uhke välja. Veetsime nendega aega, ujusime, käisime poodides ja leppisime kokku, et homme läheme templeid vaatama ja teise suuremasse keskusesse. Üks meist rentis rolleri ka ja sain sellega ka natuke sõita. Mina ei juhtinud muidugi. Ööpäeva rent oli 300 ruupiat ehk umbes 4€.

Õhtust sõime kõik koos Pescadoris, kus ka eelnevalt olime mitu korda söömas käinud. Tegime seal ka kogu pundiga ühispildi.


Seekord ööbisin uhkemas hotellis The Fern Beira Mar Resortis, mis oli nende samade villade, kus teised ööbisid, ja Benaulimi ranna vahel. Seega me ei olnud teineteisest üldse kaugel. Meil oli eraldi puust majake koos magamistoa, vannitoa ja wc-ga. Vot see oli kõige korralikum ööbimiskoht võrreldes eelmistega, kallim ka muidugi. Aga mõtlesime, et viimase öö võib veeta sellises hotellis, kus kõik on laitmatult puhas ja ilus. Seda hotelli me neti teel ette ei broneerinud, nagu me teistega tegime. Läksime kohapeale, kus uurisime hindu ja meile näidati tuba, ning seejärel broneerisime ühe majakese endale. Kohapealt ostes oli ka natuke odavam, kui neti teel. Bookingu lehel on ühe öö hind 80€. Kui ma ei eksi, siis meie saime 50€'ga.

Meil oli Benaulimi taksojuhiga kokkulepe, et tuleb meile sel hommikul 11 aegu hotelli juurde järele. Kell 11 tuligi kaks taksot meile järele ja seejärel võtsime suuna jälle Benaulimi. Tahtsime enne veel poes käia ja suundusime jälle Mall De Goasse. Seekord käisime ainult toidupoes, krabasime oma asjad ja liikusime takso poole. Takso oli keskusest üle tee parklas. Selleks, et sinna parklasse saada, tuli kõigepealt otsida ülekäigurada. Ülekäigurada leitud, selgus, et autod niikuinii ei peatu. Seega läksime riski peale ja lihtsalt astusime auto teele ja läksime ülikiirel sammul üle. Neid autosid vooris seal kogu aeg sõita, sellist rahulikumat hetke ei olnudki. 

Sõitsime Benaulimi, meile anti uus villa ja seadsime seal end sisse. Villa oli väiksem ja kuidagi halvemas seisus. Oli näha, et seal ei ole keegi mõnda aega olnud või siis oli lihtsalt koristamata. Toad olid tolmused ja üldse olid kõik nõud ja ruumid räsitud moega. Selle ühe öö kannatas seal magada küll. Vähemalt oli konditsioneer olemas.

Käisime basseinis ujumas ja otsustasime veel poodi minna. Rääkisime Samiga ja tema soovitas meile Mall De Goad, kuigi me olime seal just käinud. Rääkis, et Mall De Goa on Goa kõige suurem pood ja nagu Euroopa suur keskus. Mõeldes meie Lõunakeskuse või mõne muu Eesti keskuse peale, siis Mall De Goa ei ole juba Eesti omadegagi võrreldav. Seejärel tuli jutuks Big G või Osia mall. Meid viidi Margaosse Osia Malli. Kui ma õigesti mäletan, siis me Osia Malli tegelikult ei läinudki. Läksime selle läheduses olevale turule. Üks turu osa oli täis kalu, see lõhn oli kohutav ja seal ei kannatanud eriti olla. Teine osa oli täis puuvilju. See turuosa oli väga meeldiv. Puuviljad olid nii ilusti paigutatud ja kõik oli nii ilus värviline. Seal oli lilli ka. Ostsime sealt puuvilju ja juba oligi õues kottpime.


Margao kubises kerjustest. Küll käisid meil naised sülelastega järel, küll jooksid väikesed lapsed järgi. Kõige ebameeldivam oli aga üks umbes 10-aastane poiss, kes üritas meile õhupalle müüa. Meie aga ei tahtnud neid osta, aga tema käis nii tungivalt peale. Surus neid meie väikestele lastele näkku ja kätte. Ajasime küll eemale, aga ikka lipsas ligi ja juba üritas õhupalli kätte anda. Vahepeal, kui tema tuttavatest liiga kaugele kõndisime, siis ta pöördus tagasi ja jättis meid mõneks ajaks rahule. Kui me tema piirkonda aga jälle sattusime, siis ta hüppas jälle ligi. Andsime küll raha, aga tema anus edasi. Muidugi on arusaadav, et võib-olla tal ongi kodus raske ja süüa pole vms. Aga see oli nii nõme, kuidas ta meile näkku naeris, kui me ütlesime, et ära topi neid lastele igale poole.

Otsisime endale tükk aega taksot. Lõpuks leidsime ühe, aga seal olid juba inimesed sees. Küsisime ikkagi, et kas te teate, kust me saaks takso. See mees kupatas seejärel inimesed oma autost välja, ilmselt tema perekond, ja võttis meid peale, et Benaulimi viia. Auto oli väga logu ja natuke oli hirm, et laguneb meie all laiali. Autos olid padjad, mis pani mõtlema, et kas see perekond magas seal autos. Samas ei tahaks uskuda, sest neil olid korralikud riided seljas ja oskasid ka ilusti kenasti inglise keelt. See sama õhupalle müüv poiss oli ka meil takso juures ja üritas autoaknast neid sisse suruda, aga siis selle taksojuhi tütar üritas teda minema ajada.

Benaulimis käisime õhtust söömas Valonia's Wheelsis. Mina võtsin pastat, millega võis rahule jääda. Korralik söögikoht. Käisime veel poes ja õhtul hilja Benaulimi rannas. Käisime öösel pimedas ka vees, kuigi meid käidi välja kutsumas. Domnick's Beach Shackis oli disko ja paar inimest tantsis seal.

Viimasel Põhja-Goa päeval otsustasime käia rannas. Kutsusime takso järele ja ütlesime, et tahame randa minna. Mõtlesime Baga ja Calangute randade peale, aga taksojuht ütles, et need on paksult rahvast täis, eriti India inimesi. Pakkus meile välja Mandremi ranna, mis on tunduvalt rahulikum rand. Läksimegi siis sinna. Seal rannaosas, kus meie olime, oli vähe inimesi. Paar valget peale meie, indialasi puhkamas ei näinud. Saime endale toolid ja käisime vees. Vesi oli madal, minu jaoks natuke liiga madal. Terve rand kubises meritähtedest. Benaulimi rannas nägin mina ühte ja juba selle üle olin väga uhke. Mandrem aga uputas nendest. Lahe oli vaadata, kuidas meritähed liiva alla ennast liigutasid. Rannas oli ka pisikesi krabisid.

Tellisin endale kookosepannkoogi ja jäätisemixi. Kookosepannkook oli täitsa hea, aga lõpuks sai seda magusust liiga palju. Jäätise pidi ka kohe ära sööma, kätte saades oli juba natuke sulanud. Osad tellisid vanillijäätise maasikatega, mis nägi ka väga maitsev välja. Kuumus oli nii tappev, et kui ma vees ei olnud, siis varjasin ennast varju all toolil. Jäin ka vahepeal umbes pooleks tunniks magama. 

  ↑ Vot nii hullult uputaski meritähtedest ↑ 

Peale rannaskäiku läksime hotelli ja sealt edasi soovisime minna mõnda kauplusesse. Meid viidi Valanka Shopping Malli. Sealt ostsime ka endale igasuguseid asju. Eriti palju ostsime rummi. Algul vaatasime niisama ja siis huvi pärast küsisime töötajalt, et kui palju see väike rumm maksab. Nüüd ma enam 100% kindel ei ole, tuttavale olen kirjutanud, et see maksis 100 ruupiat ehk natukene üle 1€. Suurem pudel maksis minu teada 400 ruupiat, ehk 5€. Ostsime neid mitu tükki ja siis suundusime uuesti hotelli.


Hotellis jällegi mõtlesime, et läheme välja sööma. Otsisime tükk aega ja olime hotellist ka juba üsna kaugele kõndinud. Viimases hädas nägime Nick's Place ja läksimegi sinna, sest ei jaksanud enam midagi muud otsida. See osutus aga suurepärasteks kohaks. Meie olime teisel korrusel ainsad külalised. Seinu polnud, oli ainult katus. Restoran oli professionaalne, teenindajad teadsid, mida nad teevad. Samuti meeldis ühele töötajale meie pisike laps, keda ta vahepeal ka hoidis ja rõõmustas. Tellisime oma söögid, need tehti üsna kähku valmis ja toodi lauda. Kui ma ei eksi, siis tellisin endale American Steaki, mis oli väga hea. Ka enamik teistest jäi rahule. Ühel-kahel oli toit natuke liiga vürtsikas, aga üldmulje restoranist jäi ikkagi suurepärane. Oleks pidanud seal juba enne käima. Peale söömist tellisid töötajad meile takso ja suundusime oma hotelli.