Jätsime eile lihatööstusega hüvasti ning nüüd saame enne farmi poole liikumist natuke puhata ja vajalikke toiminguid teha. Kahjuks juhtus nii, et värbajatele ja muudele tegelastele sai töölt lahkumisest räägitud alles viimasel päeval, sest me ei olnud viimases kuupäevas ise ka kindlad ja see minek tuli ikkagi päris kähku. B mokaotsast isegi mainis tegelikult, et tema läheb varsti ära. Mina ei maininud midagi.

Oma viimast tööpäeva ei saanud ma oma tavapärasel postil lõpetada, vaid pidin terve päev muid asju tegema. Kõigepealt sain kilekottides 2kg Hot Hungarian Salamisid sättida vaakumalusele. See mulle üldse ei meeldinud, sest seal ruumis oli väga külm ja mu nina oli seetõttu väga tatine. Ja no tööpostil oma nina pühkida on võimatu. Seejärel sain dispatchis ehk saadetiste ruumis voltida kaste 250g Chorizo jaoks ja neid vorste kastidesse panna. Vahepeal jooksin ka kastidele silte printima ja kleepima ning lükkasin kastid kleeplintimisalusele, kus masin ise tõmbab kastile kleeplindi ümber, et kõik koos püsiks. Peale Chorizo vorste sain 1kg Devoni vorstide jaoks kaste voltida ja neid sinna sisse panna. Kõige lõpetuseks tuli muidugi enda ala ära koristada: lauad ja alused puhastada, põrandad pühkida, prügi ära visata jne. Kuna aega jäi üle, siis aitasin natuke ka teisi liine koristada ning seejärel hiilisin juba koodi panemise masina juurde järjekorda, et oma viimasel päeval lõpuks ometi järjekorras esimene olla ja kiirelt vehkat teha.

Muidugi tuli supervisor ehk järelevaataja koos tiimiülemaga minuga rääkima. Algul küsisid, et kas see on tõsi, et ma lahkun ning seejärel uurisid, et millest selline äkkminek. Rääkisin, et mul farmipäevi vaja teise aasta viisa jaoks ja nad olid väga mõistvad, kuid pettunud. Ma poleks arvanud, et ma järelevaatajale nii korda läksin, tal oli nägu krimpsus ja tundus, et hakkab iga hetk nutma. Ta ütles, et minusuguseid häid töötajaid on selles firmas vähe ja et see on nende kadu. Soovis mulle kõike ilusat ja edu. Mina soovisin neile samuti head ja tänasin koos töötamise võimaluse eest.

Viimasel päeval oli mul veider tunne sees. Kuna ma teadsin, et kohe on kõik, siis ei olnud enam väga tahtmist seal midagi teha ka. Ootasin nii väga lõppu ja kõige lõpus see vabanemistunne oli ikka meeletult hea. Väga hea ja kasulik kogemus, aga mul on hea meel, et see läbi sai.

Üritasin tööl pilte teha ning võtsin telefoni isegi keelualasse kaasa ja klõpsisin paar pilti salaja. Pärast peitsin telefoni kummikutesse. Natuke ebamugav oli kõndida, aga ei olnud midagi hullu. Kuna ma enda liinil eile üldse tööd ei teinud, siis minu liinil mingit tegevust ei toimunud ja kõik oli sinise kile all peidus.