Meid ootab tööl ees viimane nädal ja siis pakime oma kodinad kokku ning asume Griffithisse veinifarmi intervjuu poole teele, mis toimub 2. novembri hommikul. Sättisime oma tegemised täpselt nii, et esialgu sõidame 1200-1400km autoga Brisbanest Griffithisse intervjuule (üritame teepeal mõnda kohta külastada) ja siis sealt edasi 1300km Locki teraviljafarmi tööle (seekord meil vaatamisväärsusteks aega ei ole). Meid ootab ees pikk sõitmine, aga ma usun, et see on seda väärt. Saame oma farmipäevad tehtud ja minu arust ongi juba aeg Brisbanest edasi liikuda ja uusi kohti avastada. Lock on tegelikult väga väike koht, aga uus keskkond ikkagi. Lähim toidupood on 50 minuti autosõidu kaugusel.

Tegelikult tekkis meil teraviljafarmiga vahepeal väike jama ka. Me oleme pikalt oodanud vastust hooaja alguse kohta ja ise uurisime ka selle kohta, aga keegi ei osanud meile infot anda. Nüüd siis järsku tuli teade, et 24. oktoober on sissejuhatav päev Lockis kohapeal (2300km eemal meist). Me jõudsime selgusele, et me ei jõua selleks ajaks enam sinna, sest paljud asjatoimetused on veel tegemata, meil ei ole veel autotki. Mitu päeva pidasime läbirääkimisi farmiga, et äkki saame ikka hiljem nendega liituda. Mitmel korral öeldi, et hiljem ei saa. Lõpuks kirjutasin Viterrale (suurfirma) oma mure ära, Viterra võttis Lockis viibiva juhatajaga ühendust ja rääkis asjad selgeks. Praeguse seisuga on nüüd kõik korras ja saame 5. novembriks Locki tööle asuda. Vahepeal oli stress suur, sest kartsime, et oleme tööta. Meie kõik lootused olid teraviljafarmi peal ja siis selgus, et me ei jõua õigeks ajaks kohale ja meid ei taheta hiljem vastu ka võtta. Õnneks on hetkeseisuga kõik korras ja loodame, et nii ka jääb. 

Griffithi intervjuu kohapealt nii palju, et me lähme väga heasse suurfirmasse Casella Winery. Nii palju kui ma olen selle intervjuu kohta uurinud, siis kõige rohkem kõneainet pakkuv on kehaline test, kus peab tegema kõhulihased, kätekõverdusi, tõstma 25kg kaste ja tegema muid harjutusi. Kõige rohkem kardan kätekõverdusi, seega mul on nüüd võimalus nädal aega ennast kätekõverduste nimel treenida. Ma loodan, et kehaline test ei ole nii määrav, sest ma väga tahaks sinna tööle minna. Veinifarmid on Austraalias väga tahetud. Veinihooaeg hakkab jaanuaris, seega oleks ideaalne teraviljafarmist edasi liikuda veinifarmi.

Peale nädalast sundpuhkust lubati mind uuesti lihatööstusesse tööle. Kohapeal selgus aga, et tööd on endiselt väga vähe ja töötajaid väntsutati igale poole edasi-tagasi, et kõigile tööd otsida. Sain selle nädala jooksul palju erinevaid ülesandeid teha. Sain natuke oma tavapärast tööd teha, väikeseid salaamiviile kaaluda ja pakkimisalusele panna, suuri kahekiloseid vorste kasti panna, kaste voltida, kastitäis vorste päevläbi tassida, lihakäntsakaid vaakumalusele panna jne. Mõni ülesanne oli raskem, mõni ülesanne kergem. Mulle meeldis pakkida ahjus küpsetatud sealiha, sest see lõhnas NII hästi. Esimest korda tööl tundsin, et tahaks väikest lihatükki maitsta. Salaamivorstide isu ei ole mul kunagi olnud. 

Ma läksin lihatööstusesse tööle augusti lõpus, seega olen seal töötanud kaks kuud. Nüüd paar päeva tagasi võttis lihatööstuse värbamisfirma minuga ühendust ja ütles, et ma pean neile uue reference'i ehk soovitaja ütlema, sest nad ei saa ühe soovitajaga ühendust, kelle ma neile andsin. Austraalias on soovitajad väga hinnas, paljudesse töökohtadesse ei saa kandideeridagi, kui sa ei anna neile kontakte, kellega nad saaksid ühendust võtta, et sinu kohta uurida. Mina andsin värbamisfirmale ühe Austraalia kontakti ja kaks Eesti kontakti. Mis mind aga häirib on see, et ma olen lihatööstuses juba kaks kuud töötanud ja nüüd järsku tahavad nad uut soovitajat. Nad saaksid praegu minu supervisoriga ehk järelevaatajaga ühendust võtta ja temalt endalt uurida minu kohta. Ma olen väga kindel, et ta on minuga rahul. Ta kiidab mind kogu aeg ja ma ise ka tunnen, et ma olen kohusetundlik töötaja. Ma olen üks esimesi töötajaid tööruumis ja hakkan kohe oma asja korralikult ajama. Igatahes ma otsustasin, et ma neile seda soovitajat ei anna. Neile oli kohustuslik anda kaks soovitajat ja mina andsin neile kolm. Nad ütlesid, et nad ei saanud ühega ühendust, seega kahega said. Kirjutasingi neile seda, et kas kahest soovitajast ei piisa, hetkel mulle veel vastatud ei ole. Varsti pean neile niikuinii teada andma, et ma lahkun töölt. 

Selles postituses on väga palju pilte koertest, sest miks mitte. Kurb on mõelda, et nädala pärast ei pruugi ma neid mulle armsaks saanud kutsasid enam kunagi näha.