Goa reis #3 - 27.10.2017
November 29, 2017
Kolmas päev algas sellega, et kell 5.30 hommikul lasi takso villa ees signaali, et hakkame nüüd liikuma. Tegelikult oli kokkulepe kell 6 startida, aga taksojuht tahtis varem liikuda. Meie sättisime end valmis ja taksosse olime valmis ikka kell 6 minema (ja sellega me olimegi arvestanud). Taksojuht ütles, et mida varem kohale jõuame, seda parem. Oli näha, et ta oskab ja saab aru inglise keelest, aga tema enda sõnadest oli vaevu midagi aru saada. Aktsent oli nii tugev, et tuli mitu korda asjad ka üle küsida, mitmed asjad jäidki segaseks.
Kuna sõit algas varavalges, siis nägime seda varianti ka, kus taksojuht tuututamise asemel vilgutas kaugtuledega. Enamike veokite peal on seal kirjas "Blow OK horn" või midagi taolist. Ühe veoki peal nägin "Blow horn, use dipper at night", ehk siis kasuta signaali, aga öösel kasuta tulesid. Ja see tulede vilgutamine käis ikka kogu aeg ja veider oli see, et tihti teineteisega vastamisi sõites olid kaugtuled peal. Ei tea, mis selle eesmärk siis olla võis, nähtavus on ju raskendatud. Kui valgeks läks, sai jälle pidevat signaalitamist kuulda. Seda ka siis, kui sõideti kõrvalisel teel, võib-olla selle pärast, et kui keegi peaks läheduses olema. Hoiatuseks ühesõnaga.
Sõitsime umbes 2 tundi Dudhsagari kose lähistele Colemi külla. Autost välja minnes suutsin lehma väljaheite sisse astuda ja kuskil lähedal pesemisvõimalust ka polnud. Õnneks müüdi seal lähedal plätusid, seega viskasin enda 3 eurosed varbavahejalanõud ära ja ostsin sealt samast 100 ruupiased asemele. Colemi külas pidime ostma Bolero (auto) sõidu ja päästevestid laenutama. Boleros võib olla maksimum 7 inimest, lapsed kaasa arvatud. Meid oli selle auto peal aga 7 täiskasvanut ja kolm last, seega meie jaoks väänati seda reeglit. Inimesi oli järjekorras palju, neist enamik indialased. Seisime umbes tund aega lauspäikese käes järjekorras, vaevu paar meetrit edasi liikunud. Sel ajal taheti meile ka banaane müüa, et me neid kose ääres ahvidele annaks, mis oli muidugi keelatud. Ütlesime mitu korda, et me ei soovi, aga kuidagi ei tahetud sellest aru saada. Lõpuks tuli meie juurde taksojuht, kes oli järjekorras ette trüginud, meile sõiduki ja päästevestid sebinud. Minul oli selle üle ääretult hea meel, sest me oleks seal järjekorras ilmselt veel paar tundi pidanud seisma.
Liikusime Bolerosse, millega alustasime sõitu kose poole. Teekond sinna oli väga auklik, kitsas ja mudane. Vahepeal saime ka läbi vee sõita nii, et jalad said märjaks. Sõit koseni ja tagasi oli omaette huvitav kogemus, mulle meeldis. Meie juht oskas ka sõita, mõne teise juhi nägu nähes võis arvata, et tema ei julge (reaalselt kabuhirm oli silmis). Vahepeal oli vahepeatus, kus ostsime kosele ligipääsupiletid ja maksime kaameramaksu. Tegelikult oleks vabalt võinud öelda, et meil ei ole kaamerat, sest kose enda juures mingit kontrolli ei toimunud. Samuti öeldi, et kose juurde on keelatud kaasa võtta teatud sööke ja üleüldse juua. Teeääres oli näha palju veepudeleid maas. Meie oma pudeleid ja sööke ära ei visanud, hoidsime neid lihtsalt kotis peidus. Kose lähedal saime autost maha ja juba seal lähedal oli palju ahve. Ahvide toitmine on muidugi keelatud, aga kõik prügikastides olev liigub niikuinii ahvide kätte. Liikusime sealt jalgsi umbes 15 minutit koseni, teekond oli kivine.
Kose juures oli sel hommikusel ajal juba nii palju rahvast, et liikumine oli raskendatud. Naiste riietusruum oli minu arust täiesti absurdne. See oli täpselt tee ääres, kust kõik mööda kõndisid. Samuti oli seal ainult mingi läbipaistev kate ees, kust nägi vabalt läbi, ja mõni mees kõndis ka valelt poolt katet läbi. Ehk siis mingit vahet ei olnud, kõik oli niikuinii näha. Mina ise olin varem villa lähedalt ostnud suure salli, mida saab kasutada kleidina või linana vms, panin selle endale ümber ja siis selle all sain ujukad selga panna. Eks see omaette sehkendamine oli. Meeste riietusruum asus kõrgemal mäe otsas, sealt läbi ei kõnnitud ja kate oli ka minu arust selline, et see ei paistnud läbi.
Panime ujukad selga ja siis üritasime veeni pääseda, sest rahvamass oli ikka tohutult suur. Vesi oli marukülm (ei tulnud üllatusena, sest olin varem selle kohta lugenud), aga kui juba sisse said, siis oli väga hea jahutav. Päästevestid pidi vette panekuks selga panema ja tegelikult oli isegi hea seal niimoodi ulpida. Mingi hetk hakkasid väga paljud hõiskama, sest kose kohalt sõitis rong üle ja see pidavat õnne tooma. Vees käidud, oli aeg ära minna. Sest tegelikult oli kose juures oleku aeg piiratud, milleks oli 1,3 tundi, millest me muidugi kahjuks kinni ei suutnud pidada.
Kose juurest tagasi minnes nägime, kui hull see asi tegelikult oli. Üks asi oli näha seda suurt rahvamassi kose ääres, teine asi oli tagasi sõites näha seda autode rodu. Meie saime parkida ilusti parklasse, kust hakkasime kose juurde kõndima. Tervelt kilomeeter (kui mitte rohkem) parklast tagasisõiduteel oli täis pargitud autosid. Terve rodu autosid veel sõitis kose poole, ei kujuta ette, mis seis oleks siis kose ääres olnud, kui me oleks seal tipptunnil olnud. Meil väga vedas, et taksojuht trügis rivis ette ja üleüldse, et me kell 6 suutsime liikuma hakata.
Pundi peale maksis kosekülastus 3380 ruupiat, hinna sees oli Bolero rent koos juhiga, päästevestide rent, kaameramaks ja sissepääsupilet. Meid oli 6 täiskasvanut ja kolm last. Taksosõit villast edasi-tagasi maksis muidugi eraldi veel juurde kuskil 2000 pundi peale.
↑ Dudhsagari kosk on kõrguselt viies kosk Indias. Dudhsagar ehk piimaookean on nime saanud oma piimvalgena näiva vee tõttu. Kosk on 310m kõrge ja nelja astmega. ↑
↑ Ahvikene prügiga ↑
↑ Vot selline rahvamass piiras koske alt ↑
↑ Osad meist lehvitamas ↑
↑ Sumpasime umbes kolmes kohas veest läbi ↑
Peale koske liikusime Sahyadri vürtsifarmi. Täiskasvanu maksis 400 ja laps 250 ruupiat. Osad maksid selle eest lisaks, et elevandiga kohtuda ja teised said samal ajal sidrunheina teed juua. Peale seda alustasime giidiga tuuri, kus ta lasi meil erinevaid taimelehti nuusutada ja ära arvata, et millega tegu on. Paar tükki vist isegi arvasime ära. Giid oli väga tore ja ta inglise keel oli samuti täiesti selge ja arusaadav. Peale tuuri valas giid meile vett seljale ja pakkus maitsmiseks Goas toodetud alkohoolselt jooki Feni. Vürtsifarmi poolt pakuti ka süüa, valikus oli riis, kartul, kana, kala, salat ja muu. Toit oli minu jaoks natuke liiga vürtsikas, aga natuke kannatas süüa küll. Peale söömist saime soovi korral vürtse osta. Enne tutvustati meile müügis olevaid vürtse ja nende ravitoimeid, ning seejärel saime meelepärased ise valida.
Peale vürtsifarmi külastasime koduteel Loutolimis Big Foot muuseumit, kus saab tutvuda Goa kultuuriga. Muuseumikülastus maksis 450 ruupiat nägu. Muuseumi sisenemisel tervitas meid giid ja pani seejärel kõlaritest käima inglise keelse jutu. Akustika oli väga halb ja seetõttu oli ka arusaamine raskendatud. Ilmselt sai töötaja ise ka sellest aru ja üritas midagi juurde puterdada ja vahepeal näitas, et millest nüüd juttu on. Mina seda külastust kahjuks ei nautinud, kuigi seal huvitavaid asju ikka leidus.
Big Foot muuseumi juures sai templitega tätoveeringuid teha. Öeldi, et püsib nahal kuskil nädal. Tegelikult aga püsis peal paar päeva, eks see ole ilmselt tingitud ka soolases vees ujumisest. Mina tegin endale klassikalised tähekesed käe külje peale.
0 kommentaari