Hommikul käisime villa lähedal restoranis Pescador hommikust söömas. 300 ruupia eest sai tellida nii palju süüa kui soovisid. Valikus olid puuviljad, puder, omlett, pannkoogid, mahlad ja palju muud. Me võtsime peaaegu et kõike. Võtsime nii palju, et ei jaksanud kõike äragi süüa. Ülejäägid pakiti meile ilusti kaasa. Süüa toodi nii, kuidas nad asjad köögis valmis said. Puuviljadega läks kõige kiiremini ja nii edasi. Lõpus oligi nii, et enam ei jaksanud süüa ja oleks juba lõpetanud, aga ikka toodi midagi juurde. Ükspäev käisime seal õhtust ka söömas ja see oligi selle juures kõige häirivam. Oleks siis nii, et söögid tuuakse enam-vähem samal ajal. Aga meil oli nii, et esimene oli söögiga lõpetanud, kui viimane alles söögi kätte sai. 



Teine päev möödus suuremas osas rannas. Osad võtsid King'si, osad muud. Mina suutsin esimestel päevadel võtta ainult mulle ebameeldivaid jooke. Kui teised mu jooke proovisid, siis neile ka ei maitsenud. Aga eks ma võtsin ka selliseid tundmatuid. Mojito on küll Domnick's Beach Shackis väga hea, soovitan nii alkovabat kui ka alkoga varianti. King's (pildil) on Goas tehtud õlu ja õlu joojatele igati sobilik. Natuke häiriv oli see, et osadel pudelikorkidel olid roostejäljed. Eks niiskus (vist?) teeb ka oma töö. Meie pundist prooviti ka erinevaid sööke Domnick's Beach Shackist. Pea et iga päev ostsime naane. Meeldis see, et lisaks Goa vürtsikatele toitudele, on menüüs ka lihtsaid sööke. Kasvõi friikad, mida on rannas hea näksida. Enne randa minekut käisime vaatasime kiirelt basseini üle, muidugi käisime ka korra vees. 

Rannas olles tulid muidugi müügimehed ligi. Küll müüakse plaate, ehteid, särke ja muud. Meie ostsime endale jalakette, 250 ruupiat (kui ma ei eksi) tükk. Mõni meist võttis veel kaelakeesid, käevõrusid ja ehtekarpe. Hiljem muidugi müügiputkades olid need samad asjad odavamalt müügil. Kaks naist, kes meile pea iga päev käisid ehteid pakkumas, kükitasid meie lamamistoolide vahele, kui me midagi osta tahtsime. Nad vaatasid pidevalt ringi nagu kardaks vahele jääda. Ja muidugi tulid jutud, et mäletage meie nimesid ja ärge teistelt asju ostke. Ükspäev tuli mingi teine naine meile ehteid müüma, siis me ütlesime, et ei soovi. Eemal istusid need kaks naist, kellelt me varem olime ostnud, ja nad paistsid marurõõmsad, et me selle teise naise ära saatsime. Üks meist võttis massaaži pakkumise vastu, pea ja selg 700 ruupiat. Väänati ikka korralikult, oleks ehk isegi pidanud selle ära tegema. Oleks võinud tegelikult palju kiidetud Ajurveeda massaaži teha.

 

Muidugi käisime jälle Goa kaupu vaatamas. Müügikohta sisse minnes tõmmati sissepääsule kate ette, et nüüd on siin kliendid sees. Midagi korraks vaatama jäid, siis võis kohe kuulda "Very nice, madam, very nice for you" jnejne. Kõike kiideti ja kõik oli hea hinnaga ja kõik sobib sulle jne. Võib arvata, et kohalikud saavad kauba ikka tunduvalt odavamalt kätte kui meie. Lõpuks me suutsime väga hea kauplemise meetodi välja mõelda. Algul muidugi annad märku, et sulle toode väga meeldib, siis küsid hinda, jääd kõhklema ja pakud oma hinda, siis kui ta ikka ei taha hinda langetada või langetab hästi vähe, siis ütled, et ei ja hakkad müügikohast välja kõndima. Toimib igal korral! Päriselt ka. Eriti hea on seda mitmekesi teha, siis saab veel müüja ees teha nägu, et arutlete ja kõhklete. Kauplemine tuleb kasuks, ühe 700 ruupiase toote kauplesime näiteks 100-le.

Meie villa lähedal tegutses üks mees Sam, kes planeerib turistidele väljasõite. Ta suutis meid ka oma hõlma alla võtta ja Goa reisi jooksul saime mitu korda tema teenust kasutada. Järgmiseks päevaks ta korraldaski meile Dudhsagari kose külastuse, sellest järgmises postituses. Tegelikult väga hea, et ei pea ise hakkama taksosid otsima ja mõtlema, et millal kuhu minna jne. Tema teadis, millal need õiged ajad külastamiseks on ja tal olid oma taksojuhid ja ta arvestas meie soovidega.