Veinitehasega seotut olen natuke maininud. Põhimõtteliselt ma pidin ühel kolmapäeval minema koolitusele, aga kuna ma valisin puuvillatehase, siis ütlesin neile, et ma ikkagi ei lähe nende juurde tööle. Tööst keeldudes üritan ma alati natuke nihverdada ja jätta tagasi pöördumise võimaluse. Ütlesin neile tööle mitte mineku põhjuseks peresisesed probleemid. Midagi lähemalt ei rääkinud, seega nad võisid kõike mõelda - kellegagi juhtus midagi või mis iganes neile pähe võis tulla. Muidugi ütlesin ka, et ma ikka väga ootasin seal töötamist. Kuna puuvillatehasest asja ikka ei saanud, siis võtsin nendega uuesti ühendust ja ütlesin, et kõik sai korda ja ma ikka väga sooviks nende juurde tööle minna. Veinimeister saatis kiire vastuse, et ma olen oodatud. 

Sain küll vastuse, et olen oodatud, aga ikkagi jäi kriipima, et äkki ma rikkusin nüüd kõik enda jaoks ära. Äkki nad arvavad, et ma kergekäeliselt lahkungi ja ei taha mulle väga tunde anda. Samuti kartsin, et nüüd võidakse mulle päevast vahetust pakkuda, kuigi eelnevalt räägiti, et saan öisesse. Lootsin väga, et jätsin intervjuul neile hea mulje.

Algul olin pettunud, sest mulle öeldi, et ma töötan cellari (seal tehakse veini) asemel weighbridge'is ehk kaalumajas, sest mul on selle kogemus teraviljasaidilt juba olemas. Olin kurb, sest kaalumaja töö on väga igav ja üksluine. Juba kolmandal päeval öeldi, et ma töötan ikkagi cellaris ka. Öeldi, et hakkan vaheldumisi nädalate kaupa cellaris ja kaalumajas olema. Nüüd nädal hiljem räägitakse , et ma jään ikkagi cellarisse, aga kui praegu kaalumajas olev tüdruk läheb ülikooli tagasi, siis mind pannakse kaalumajja. Cellari tööst kirjutan järgmises postituses.

Veinitööstuse määratluse alusel olen level 1 (madalaim tase) ja saan palka päevases vahetuses 24.73$ tunnis. Öövahetuses saan 27.69$ tunnis. Ületunnitasu on vaid 29.67$. Esimesel nädalal töötasin päevases vahetuses, aga nüüd edaspidi olen öises olnud. Praeguse seisuga olen saanud tunde vahemikus 6-11h. Võib-olla vahest harva õnnestub nädalavahetustel ka töötada.

Esimesel päeval pidi mul olema induction ehk koolitus, aga tegelikkuses mul seda polnudki. Mind saadeti kohe kaalumajja. Muidu tavaliselt iga töökoha alguses toimub sissejuhatav päev, et kuidas siin asjad käivad ja räägitakse ohutusest tohutult jne. Siin see puudus, mulle anti lihtsalt hunnik pabereid kätte ja öeldi, et loe neid, kui aega leiad. 

Teraviljasaidi ja veinitehase kaalumaja erinevuseks on see, et teraviljasaidil märkisingi reaalselt üles ainult veoautode kaalud, aga veinitehases tuleb võtta ka proove, mõõta suhkrusisaldust ja temperatuuri. Põhimõtteliselt võib öelda, et siinne kaalumaja on kaks ühes, sest teraviljasaidil oli eraldi klassifikatsioonide hoone, kus tehti teraviljale teste. Muidugi on veinitehases ka laboratoorium, aga see on juba natuke teine teema, millest mul selgem arusaam puudub.

Veoauto tuleb kaalumaja juurde, annab meile oma andmetega paberi, meie võtame veokast kolm viinamarjamahla proovi ja torkame temperatuurimõõdiku viinamarjakuhja sisse. Tokiga mõõdame viinamarjade kaugust treileri ülemisest äärest (20-100cm vahemikus). Viinamarjamahlast mõõdame masinaga suhkruproovi ja temperatuuri, samuti saame temperatuurimõõdikult teise temperatuuriproovi. Andmed kirjutame tabelisse. Samuti hindame silma järgi, kas veokas olev on MOG0, 1, 2 vms tase. See tähendab seda, kas veokas on palju oksi, metalli või muud. Eraldi tabel tuleb täita veel veokijuhi jaoks, millega ta läheb crusherisse ehk purustajasse oma laadungit maha laadima. Niimoodi teavad sealsed töötajad, mis neile tuleb. Peale edukaid proove võib rekkajuht sõita kaalu peale ja peale laadungi maha laadimist tuleb samuti kaalu peale. Kõik andmed tuleb muidugi sisestada ka arvutisüsteemi EZY. Kui kõik on korras ja olemas, siis prindime lõpptulemuse ühe eksemplari rekkajuhile ja teise meile. Raadiosaatja teel anname crusherile teada, palju viinamarju nad said. Valmis. Väga lihtne ja rutiinne. Eks vahepeal on ka nüansse, kus veok kaalub lubatust rohkem ja siis me peame sahkerdama ja teesklema, et meil käis ühe veoka asemel kaks tükki.

Natuke naljakas on see, et kui ma olin kaks päeva veinikas töötanud, siis puuvillatehasest kirjutati, et nad ikka tahavad mind sinna. Nad jäid oma pakkumisega hiljaks ja ma poleks ette kujutanud uuesti sinna poole liikumisest.

Peale Canberrat suundusin 700km kaugusel olevasse Port Macquariesse kaheks päevaks. Läksin sinna ilma erilise plaanita, teadsin vaid, et tahan jõhkralt ujuda ja koaalade haiglas käia. Sinna jõudes olin aga pahviks löödud. Nii ilus linn ja nii ilusad rannad. Linnas oli mõnus vibe ja kõik tundus ideaalne. Jalutasin seal ringi pea häid mõtteid täis. Käisin läbi kõik rannad ja ujusin mõnes neist. Vesi oli jääkülm, aga see mind ei heidutanud. Kui juba üleni vette sain, siis kannatas seal olla küll. Vaatasin, kuidas rahvas surfas ja laineid püüdis. Seal oli ilus kividest äär, kuhu oldi igasuguseid pilte joonistatud ja tekste peale kirjutatud. Mõni pani lihtsalt märgi maha, et nad on seal käinud ja mõni kirjutas ilusa mälestuskirja surnud lähedase auks. 

Teisel päeval sain šoki, sest mulle saatis puuvillatehase töötaja kirja, et vihm on saagi rikkunud ja neil ei ole ikkagi ühtegi casuali ehk tavatöötajat tarvis. Seega oli minu plaan täiesti rikutud. Meel oli kurb ja pahane, sest ma olin juba kõik oma teised pakkumised ära öelnud ja nüüd ma ei teadnud, mis edasi saab. Tuju oli rikutud täpselt tunniks, sest võtsin ühendust veinikaga, kes oli nõus mind ikkagi vastu võtma, kuigi olin neile eelnevalt ära öelnud, et ma nende juurde tööle ikkagi ei lähe. Kohe kui uus plaan sai paika pandud, siis läksin tagasi randa viimast suplust nautima, sest käes oli juba õhtu ja plaanisin järgmise päeva varahommikul kell 5 startida. Sõitsin 1000km ja olin Griffithis kohal juba kella 3 ajal. Seadsin end samasse ühismajja sisse ja jäin aga veinikas töötamist ootama. 

Port Macquarie oli väga ilus koht ja kui võimalus, siis miks mitte sinna tagasi minna. Mul oli plaanis seal tegelikult veel üks öö olla enne Byron Baysse edasi minekut (siis kui veel arvasin, et lähen puuvillatehasesse tööle), aga kuna veinikast öeldi, et ülehomme on koolitus, siis panin kiirelt Griffithi poole ajama. Griffithisse jõudes selgus aga, et koolitus lükati esmaspäeva peale. Oleksin Port Macquaries veel vihmametsas tahtnud jalutada, surfamist õppida ja veel randu ning linna nautida. 

Peatusin oma elu teises backpackeris. Olin kahekesi toas ühe vanema naisega, kes tuli valitsusest töölt ära ja müüs oma kaks uhket maja maha, et minna eneseotsingureisile mööda Austraaliat. Ta rääkis, et tunneb, et ta on väga katki ja vajab aega iseendale. Väga põnev oli tema lugu kuulata. 

 "Mitte miski ei ole püsiv. Mitte miski ei kesta igavesti. Seega pane see toimima, jäta märk maha ja ela hästi!"

Vasakult nähti just enne minu sinna jõudmist delfiine, aga mina jäin kahjuks hiljaks. 

 Tuletorn.

 Acai kauss.

Käisin koaalade haiglas, mis on Austraalias midagi väga erilist. Läksin sinna kella kolmesele tasuta tuurile, kus giid rääkis põnevaid fakte ja lugusid. Haigla omanik pani tegevusele aluse oma enda kodus. Ta hakkas päästma vigastatud koaalasid, keda õppis ise vaikselt tundma ja ravima. Kui ta kodu oli juba otsast otsani koaalasid täis, siis tuli leida nende jaoks muu parem koht. Alus pandi koaalade haiglale, mis on 1975. aastast muudkui kasvanud. Nüüd hiljutiste suurte tulekahjude tõttu on haigla koaalasid puupüsti täis. Kuna tegemist on väga ohustatud liigiga, siis üritatakse iga isendi päästmiseks anda kõik, mis võimalik. 

Haiglas jaotatakse koaalad nelja kategooriasse: püsivas hoolduses, intensiivravis, koduhoolduses ja taastusravi õuel. Meie nägime neid koaalasid, kes vajavad veel ravi, sest neil on erinevad haigused (enamasti koaalade seas nakkav klamüüdia). Samuti nägime neid, kes on juba täiesti terved ja pandud eraldi aeda, et neid töötajatest võõrutada ja valmistada ette loodusesse lahti laskmiseks. St töötajaid ei tohi neid enam aidata ega neile silma vaadata, et koaalad inimestest lahti ütleksid. Räägiti, et koaalad saavad tihti vigastada (või surma) metsa maharaie, koerte rünnakute, autoõnnetuste ja klamüüdia tõttu. Julgustati, et võetaks ühendust loomaabiga, kui nähakse koaalat punaste silmadega, katkise tagumikuga või lihtsalt keset autoteed istumas ja nutmas. 

Koaalad magavad suure osa oma päevast maha ja nad on üsna aeglased. Seetõttu jäid nad ka kergelt tulekahjude küüsi. Nad võivad enesekaitseks olla üsna agressiivsed. Haiglas olevatele koaaladele käivad iga päev vabatahtlikud spetsiifilisi eukalüptuse puuoksi korjamas, sest nende lehed on koaaladele väga oluliseks söögiks. Lehed on tegelikult üsna mürgised, aga koaalade seedimine on niivõrd hea, et mürk neile ei mõju ja saavad lehtedest kätte oma eluks vajaliku. Koaalad on eukalüptuse lehtede osas meeletult valivad, seega tuleb vabatahtlikel korralikult pingutada, et need kõige paremad üles leida. Koaalade haigla toimibki tänu annetustele ja vabatahtlikele. 

Minu arust meeletult tore kogemus.

 List kõigist koaaladest, kes olid minu külastamise päeval haiglas. Kirjas on koaala vanus, sugu, nimi, haigus, ravi ja muu. Suur osa neist oli seal põlengute tõttu. 

04.02.2020

 Hostelis toimus iga päev midagi. 

Hosteli alumisel korrusel oli ka bassein ja saun. Basseinis oli jääkülm vesi ja saun ei olnud ka muidugi kuigi soe. Aussi saunad ei ole Eesti omadega võrreldavadki ja ega neid ei ole ka siin väga. 

 Säästa vett - joo õlut. 

 Pildil olev on täiesti uskumatu minu jaoks. Kõndisin sealt mööda ja siis jäi painama, et milleks need toolid ikkagi niimoodi seal on. Ruumi nägi tänavalt sisse. Uksel oli kirjas, et see on doonorikeskus. Ma arvan, et ma paneks pildi tasku, kui ma peaks sealt tänavalt hoonesse vaadates nägema, kuidas inimesed verd annavad. 

 Tasuta linnabuss. 

Pildil ei ole pilv, vaid põlengust tekkiv suits.  

 Ja nii minu kose juurde mineku plaan rikutigi.

 Kuna kose juurde ei saanud, siis läksin sinna lähedale jõkke ujuma. 

 Saatuslik koht, kus ma jäin oma Fitbit Versa kellast ilma. Sellega ka üks seik. Pidin autos riideid vahetama ja siis minu kõrval peatus teine auto. Tuli korraks välja ja läks siis kohe tagasi. Vahetasin kähku oma riided ära ja välja minnes tuli ka teisest autost kohe meesterahvas välja. Hakkas jutustama, et peab ikka autos riideid vahetama. Ta ise polnud midagi vahetanud, jäi mulje, et ta ootas minu järelt. Ütles, et võib mulle näidata, kus on üks kõrvaline ujumiskoht. Ütlesin, et tahan esialgu siia vaadata ja jalutasin minema. Kui hakkasin juba vette minema, siis ilmus see mees jälle välja ja küsis, et kas ma tahan, et ta siin ujuks. Ma ütlesin, et ei ole vaja. Siis ta ütles aitäh, et ta jääb siis siia. Ma käisin kiirelt vees ja kiirelt välja, et selle mehe pidevast jutustamisest pääseda ja nii ma oma kella maha unustasingi.

 Vaade kõrgustest linnale.

03.02.2020