Veinitehasega seotut olen natuke maininud. Põhimõtteliselt ma pidin ühel kolmapäeval minema koolitusele, aga kuna ma valisin puuvillatehase, siis ütlesin neile, et ma ikkagi ei lähe nende juurde tööle. Tööst keeldudes üritan ma alati natuke nihverdada ja jätta tagasi pöördumise võimaluse. Ütlesin neile tööle mitte mineku põhjuseks peresisesed probleemid. Midagi lähemalt ei rääkinud, seega nad võisid kõike mõelda - kellegagi juhtus midagi või mis iganes neile pähe võis tulla. Muidugi ütlesin ka, et ma ikka väga ootasin seal töötamist. Kuna puuvillatehasest asja ikka ei saanud, siis võtsin nendega uuesti ühendust ja ütlesin, et kõik sai korda ja ma ikka väga sooviks nende juurde tööle minna. Veinimeister saatis kiire vastuse, et ma olen oodatud. 

Sain küll vastuse, et olen oodatud, aga ikkagi jäi kriipima, et äkki ma rikkusin nüüd kõik enda jaoks ära. Äkki nad arvavad, et ma kergekäeliselt lahkungi ja ei taha mulle väga tunde anda. Samuti kartsin, et nüüd võidakse mulle päevast vahetust pakkuda, kuigi eelnevalt räägiti, et saan öisesse. Lootsin väga, et jätsin intervjuul neile hea mulje.

Algul olin pettunud, sest mulle öeldi, et ma töötan cellari (seal tehakse veini) asemel weighbridge'is ehk kaalumajas, sest mul on selle kogemus teraviljasaidilt juba olemas. Olin kurb, sest kaalumaja töö on väga igav ja üksluine. Juba kolmandal päeval öeldi, et ma töötan ikkagi cellaris ka. Öeldi, et hakkan vaheldumisi nädalate kaupa cellaris ja kaalumajas olema. Nüüd nädal hiljem räägitakse , et ma jään ikkagi cellarisse, aga kui praegu kaalumajas olev tüdruk läheb ülikooli tagasi, siis mind pannakse kaalumajja. Cellari tööst kirjutan järgmises postituses.

Veinitööstuse määratluse alusel olen level 1 (madalaim tase) ja saan palka päevases vahetuses 24.73$ tunnis. Öövahetuses saan 27.69$ tunnis. Ületunnitasu on vaid 29.67$. Esimesel nädalal töötasin päevases vahetuses, aga nüüd edaspidi olen öises olnud. Praeguse seisuga olen saanud tunde vahemikus 6-11h. Võib-olla vahest harva õnnestub nädalavahetustel ka töötada.

Esimesel päeval pidi mul olema induction ehk koolitus, aga tegelikkuses mul seda polnudki. Mind saadeti kohe kaalumajja. Muidu tavaliselt iga töökoha alguses toimub sissejuhatav päev, et kuidas siin asjad käivad ja räägitakse ohutusest tohutult jne. Siin see puudus, mulle anti lihtsalt hunnik pabereid kätte ja öeldi, et loe neid, kui aega leiad. 

Teraviljasaidi ja veinitehase kaalumaja erinevuseks on see, et teraviljasaidil märkisingi reaalselt üles ainult veoautode kaalud, aga veinitehases tuleb võtta ka proove, mõõta suhkrusisaldust ja temperatuuri. Põhimõtteliselt võib öelda, et siinne kaalumaja on kaks ühes, sest teraviljasaidil oli eraldi klassifikatsioonide hoone, kus tehti teraviljale teste. Muidugi on veinitehases ka laboratoorium, aga see on juba natuke teine teema, millest mul selgem arusaam puudub.

Veoauto tuleb kaalumaja juurde, annab meile oma andmetega paberi, meie võtame veokast kolm viinamarjamahla proovi ja torkame temperatuurimõõdiku viinamarjakuhja sisse. Tokiga mõõdame viinamarjade kaugust treileri ülemisest äärest (20-100cm vahemikus). Viinamarjamahlast mõõdame masinaga suhkruproovi ja temperatuuri, samuti saame temperatuurimõõdikult teise temperatuuriproovi. Andmed kirjutame tabelisse. Samuti hindame silma järgi, kas veokas olev on MOG0, 1, 2 vms tase. See tähendab seda, kas veokas on palju oksi, metalli või muud. Eraldi tabel tuleb täita veel veokijuhi jaoks, millega ta läheb crusherisse ehk purustajasse oma laadungit maha laadima. Niimoodi teavad sealsed töötajad, mis neile tuleb. Peale edukaid proove võib rekkajuht sõita kaalu peale ja peale laadungi maha laadimist tuleb samuti kaalu peale. Kõik andmed tuleb muidugi sisestada ka arvutisüsteemi EZY. Kui kõik on korras ja olemas, siis prindime lõpptulemuse ühe eksemplari rekkajuhile ja teise meile. Raadiosaatja teel anname crusherile teada, palju viinamarju nad said. Valmis. Väga lihtne ja rutiinne. Eks vahepeal on ka nüansse, kus veok kaalub lubatust rohkem ja siis me peame sahkerdama ja teesklema, et meil käis ühe veoka asemel kaks tükki.

Natuke naljakas on see, et kui ma olin kaks päeva veinikas töötanud, siis puuvillatehasest kirjutati, et nad ikka tahavad mind sinna. Nad jäid oma pakkumisega hiljaks ja ma poleks ette kujutanud uuesti sinna poole liikumisest.