Peale Canberrat suundusin 700km kaugusel olevasse Port Macquariesse kaheks päevaks. Läksin sinna ilma erilise plaanita, teadsin vaid, et tahan jõhkralt ujuda ja koaalade haiglas käia. Sinna jõudes olin aga pahviks löödud. Nii ilus linn ja nii ilusad rannad. Linnas oli mõnus vibe ja kõik tundus ideaalne. Jalutasin seal ringi pea häid mõtteid täis. Käisin läbi kõik rannad ja ujusin mõnes neist. Vesi oli jääkülm, aga see mind ei heidutanud. Kui juba üleni vette sain, siis kannatas seal olla küll. Vaatasin, kuidas rahvas surfas ja laineid püüdis. Seal oli ilus kividest äär, kuhu oldi igasuguseid pilte joonistatud ja tekste peale kirjutatud. Mõni pani lihtsalt märgi maha, et nad on seal käinud ja mõni kirjutas ilusa mälestuskirja surnud lähedase auks. 

Teisel päeval sain šoki, sest mulle saatis puuvillatehase töötaja kirja, et vihm on saagi rikkunud ja neil ei ole ikkagi ühtegi casuali ehk tavatöötajat tarvis. Seega oli minu plaan täiesti rikutud. Meel oli kurb ja pahane, sest ma olin juba kõik oma teised pakkumised ära öelnud ja nüüd ma ei teadnud, mis edasi saab. Tuju oli rikutud täpselt tunniks, sest võtsin ühendust veinikaga, kes oli nõus mind ikkagi vastu võtma, kuigi olin neile eelnevalt ära öelnud, et ma nende juurde tööle ikkagi ei lähe. Kohe kui uus plaan sai paika pandud, siis läksin tagasi randa viimast suplust nautima, sest käes oli juba õhtu ja plaanisin järgmise päeva varahommikul kell 5 startida. Sõitsin 1000km ja olin Griffithis kohal juba kella 3 ajal. Seadsin end samasse ühismajja sisse ja jäin aga veinikas töötamist ootama. 

Port Macquarie oli väga ilus koht ja kui võimalus, siis miks mitte sinna tagasi minna. Mul oli plaanis seal tegelikult veel üks öö olla enne Byron Baysse edasi minekut (siis kui veel arvasin, et lähen puuvillatehasesse tööle), aga kuna veinikast öeldi, et ülehomme on koolitus, siis panin kiirelt Griffithi poole ajama. Griffithisse jõudes selgus aga, et koolitus lükati esmaspäeva peale. Oleksin Port Macquaries veel vihmametsas tahtnud jalutada, surfamist õppida ja veel randu ning linna nautida. 

Peatusin oma elu teises backpackeris. Olin kahekesi toas ühe vanema naisega, kes tuli valitsusest töölt ära ja müüs oma kaks uhket maja maha, et minna eneseotsingureisile mööda Austraaliat. Ta rääkis, et tunneb, et ta on väga katki ja vajab aega iseendale. Väga põnev oli tema lugu kuulata. 

 "Mitte miski ei ole püsiv. Mitte miski ei kesta igavesti. Seega pane see toimima, jäta märk maha ja ela hästi!"

Vasakult nähti just enne minu sinna jõudmist delfiine, aga mina jäin kahjuks hiljaks. 

 Tuletorn.

 Acai kauss.

Käisin koaalade haiglas, mis on Austraalias midagi väga erilist. Läksin sinna kella kolmesele tasuta tuurile, kus giid rääkis põnevaid fakte ja lugusid. Haigla omanik pani tegevusele aluse oma enda kodus. Ta hakkas päästma vigastatud koaalasid, keda õppis ise vaikselt tundma ja ravima. Kui ta kodu oli juba otsast otsani koaalasid täis, siis tuli leida nende jaoks muu parem koht. Alus pandi koaalade haiglale, mis on 1975. aastast muudkui kasvanud. Nüüd hiljutiste suurte tulekahjude tõttu on haigla koaalasid puupüsti täis. Kuna tegemist on väga ohustatud liigiga, siis üritatakse iga isendi päästmiseks anda kõik, mis võimalik. 

Haiglas jaotatakse koaalad nelja kategooriasse: püsivas hoolduses, intensiivravis, koduhoolduses ja taastusravi õuel. Meie nägime neid koaalasid, kes vajavad veel ravi, sest neil on erinevad haigused (enamasti koaalade seas nakkav klamüüdia). Samuti nägime neid, kes on juba täiesti terved ja pandud eraldi aeda, et neid töötajatest võõrutada ja valmistada ette loodusesse lahti laskmiseks. St töötajaid ei tohi neid enam aidata ega neile silma vaadata, et koaalad inimestest lahti ütleksid. Räägiti, et koaalad saavad tihti vigastada (või surma) metsa maharaie, koerte rünnakute, autoõnnetuste ja klamüüdia tõttu. Julgustati, et võetaks ühendust loomaabiga, kui nähakse koaalat punaste silmadega, katkise tagumikuga või lihtsalt keset autoteed istumas ja nutmas. 

Koaalad magavad suure osa oma päevast maha ja nad on üsna aeglased. Seetõttu jäid nad ka kergelt tulekahjude küüsi. Nad võivad enesekaitseks olla üsna agressiivsed. Haiglas olevatele koaaladele käivad iga päev vabatahtlikud spetsiifilisi eukalüptuse puuoksi korjamas, sest nende lehed on koaaladele väga oluliseks söögiks. Lehed on tegelikult üsna mürgised, aga koaalade seedimine on niivõrd hea, et mürk neile ei mõju ja saavad lehtedest kätte oma eluks vajaliku. Koaalad on eukalüptuse lehtede osas meeletult valivad, seega tuleb vabatahtlikel korralikult pingutada, et need kõige paremad üles leida. Koaalade haigla toimibki tänu annetustele ja vabatahtlikele. 

Minu arust meeletult tore kogemus.

 List kõigist koaaladest, kes olid minu külastamise päeval haiglas. Kirjas on koaala vanus, sugu, nimi, haigus, ravi ja muu. Suur osa neist oli seal põlengute tõttu. 

04.02.2020