Jätsime eile lihatööstusega hüvasti ning nüüd saame enne farmi poole liikumist natuke puhata ja vajalikke toiminguid teha. Kahjuks juhtus nii, et värbajatele ja muudele tegelastele sai töölt lahkumisest räägitud alles viimasel päeval, sest me ei olnud viimases kuupäevas ise ka kindlad ja see minek tuli ikkagi päris kähku. B mokaotsast isegi mainis tegelikult, et tema läheb varsti ära. Mina ei maininud midagi.
Oma viimast tööpäeva ei saanud ma oma tavapärasel postil lõpetada, vaid pidin terve päev muid asju tegema. Kõigepealt sain kilekottides 2kg Hot Hungarian Salamisid sättida vaakumalusele. See mulle üldse ei meeldinud, sest seal ruumis oli väga külm ja mu nina oli seetõttu väga tatine. Ja no tööpostil oma nina pühkida on võimatu. Seejärel sain dispatchis ehk saadetiste ruumis voltida kaste 250g Chorizo jaoks ja neid vorste kastidesse panna. Vahepeal jooksin ka kastidele silte printima ja kleepima ning lükkasin kastid kleeplintimisalusele, kus masin ise tõmbab kastile kleeplindi ümber, et kõik koos püsiks. Peale Chorizo vorste sain 1kg Devoni vorstide jaoks kaste voltida ja neid sinna sisse panna. Kõige lõpetuseks tuli muidugi enda ala ära koristada: lauad ja alused puhastada, põrandad pühkida, prügi ära visata jne. Kuna aega jäi üle, siis aitasin natuke ka teisi liine koristada ning seejärel hiilisin juba koodi panemise masina juurde järjekorda, et oma viimasel päeval lõpuks ometi järjekorras esimene olla ja kiirelt vehkat teha.
Hot Hungarian Salami - Chorizo - Devon (pildid Primo leheküljelt)
Muidugi tuli supervisor ehk järelevaataja koos tiimiülemaga minuga rääkima. Algul küsisid, et kas see on tõsi, et ma lahkun ning seejärel uurisid, et millest selline äkkminek. Rääkisin, et mul farmipäevi vaja teise aasta viisa jaoks ja nad olid väga mõistvad, kuid pettunud. Ma poleks arvanud, et ma järelevaatajale nii korda läksin, tal oli nägu krimpsus ja tundus, et hakkab iga hetk nutma. Ta ütles, et minusuguseid häid töötajaid on selles firmas vähe ja et see on nende kadu. Soovis mulle kõike ilusat ja edu. Mina soovisin neile samuti head ja tänasin koos töötamise võimaluse eest.
Viimasel päeval oli mul veider tunne sees. Kuna ma teadsin, et kohe on kõik, siis ei olnud enam väga tahtmist seal midagi teha ka. Ootasin nii väga lõppu ja kõige lõpus see vabanemistunne oli ikka meeletult hea. Väga hea ja kasulik kogemus, aga mul on hea meel, et see läbi sai.
Viimasel päeval oli mul veider tunne sees. Kuna ma teadsin, et kohe on kõik, siis ei olnud enam väga tahtmist seal midagi teha ka. Ootasin nii väga lõppu ja kõige lõpus see vabanemistunne oli ikka meeletult hea. Väga hea ja kasulik kogemus, aga mul on hea meel, et see läbi sai.
Üritasin tööl pilte teha ning võtsin telefoni isegi keelualasse kaasa ja klõpsisin paar pilti salaja. Pärast peitsin telefoni kummikutesse. Natuke ebamugav oli kõndida, aga ei olnud midagi hullu. Kuna ma enda liinil eile üldse tööd ei teinud, siis minu liinil mingit tegevust ei toimunud ja kõik oli sinise kile all peidus.
Meie teekond autost töökohani algas umbes siit. Tegelikult olime paarsada meetrit auto parkimiskohast juba siia liikunud.
Pidime tööpiirkonda sisenemiseks kaarti viipama ning seejärel kõndisime umbes 5min töökohani.
Lõputu kõndimine. Õnneks saime maja varjus kõndides päikesest hoiduda. Õues on ju praegu 35 kraadi.
Pikemaajalistel töötajatel on võimalik auto hoone ette parkida.
Sissepääs.
Siit võtsin mina kõrvatropid, valge juuksevõrgu, väiksed püksid ja väikse särgi. Hiljem teisest vahest võtsin kitli.
Firma nimi muutus Primo Foods Pty Ltd-ks.
Jällegi pikemaajalistel töötajatel õnnestus saada endale kapid. Oranžidesse kastidesse panime peale tööpäeva valged tööriided.
Neil kel kappe polnud, riputasid oma maise vara sööklasse või panid riiulitele. Parempoolsel pildil on näha, millised mu küüned nüüd paar kuud olnud on. Tööl oli tempo nii kiire ja kogu aeg lõhkusin küüned ära, sest haarasin vorste kiiresti ja lõin näppe vastu kaalu ja igale poole ära.
Eraldi ruum tööjalanõudele. Igaühel omad, aga kuna mina enda jalanõusid tabalukuga kinni ei pannud, siis keegi ikka vahest kasutas minu omi (ka minu vahetuse ajal, st ma pidin kellegi teise omi kasutama).
Vetsuselfid.
Sööklas on küll mitmeid mikrolaineahje, aga ikkagi esimesel pausil on seal võimatu järjekord ja seetõttu olen mina tihti söönud alles teisel pausil ehk kell 21.00. Paremalt saab võtta kohvi, teed ja kakaod.
See lõputu koridor viib tööruumidesse. Puhkeruumist tööruumi kõnnib umbes 5-6min. Siia koridori ei tohtinud enam telefoni võtta, seega mitmed edasised pildid on väga salaja tehtud. Liikusin selle pärast paar minutit varem tööle, et saaksin paar klõpsu kiirelt teha.
Pausile minnes riputame siia oma kitlid. Mõnel veab ja saab kõrvatroppide asemel punaseid kõrvaklappe kanda.
Kõigepealt tuleb läbi masina kõndida, mis teeb jalanõud puhtaks. Seejärel käed pesta ja vajalikud asjad selga-kätte panna.
Tööruumi sisse ei julgenud pildistamiseks minna, sest üleval on järelevaatajate aknad, mille kaudu nad saavad tervel ruumil silma peal hoida. Pildid tegin pisikesest ja mustast ukseaknast. Minu liinil kahjuks sel päeval ei toimunud midagi ja pildil oli minu liiniks see sinise kilega kaetud liin. Kõige siinpoolsemal liinil on suured vorstid, mille masin viilutab ära ja siis pakkijad panevad teatud kaalu alusel need kilelindile.
Siit on näha veel seda ruumi, kus tuleb enne tööruumi sisenemist kätte panna kindad, selga kilejakk ja kätele veel eraldi kilekätised. Seinad on täis igasuguseid infolehti ja meeldetuletusi.
Sellesse masinasse panime iga päeva alguses oma koodi ja masin luges ka sõrmejälge. Iga päeva lõpus oli nende masinate taga pikk järjekord, sest kõik ootasid pingsalt, millal kell lööb 00.00 ja saab hakata koode sisse toksima. See on viimane keeluala pilt.
26.10.2018
