2. jaanuaril sõitsin Adelaide'ist Griffithisse 800km. Sõitu alustasin varahommikul kell 5 ja kohal olin juba pool kaks. Tegelesin juba eelnevalt aktiivselt majutuse otsimisega, aga kuna siia koguneb praegu tohutult palju backpackereid, siis minu šansid on päris halvad. Esimesel kahel päeval ei läinud mitte kuidagi, majaomanikud kas ei vastanud mulle üldse või siis leppisime kokku aja maja vaatamiseks, aga pärast mind ignoreeriti. Kaks ööd magasin siis hotellides, mis on muidugi suured raharöövlid. Autos selle kuumaga ei kannata magada. Põhilise aja oma päevast veetsin siiski jõe ääres autos otsides tööd ja elamist. Tiphetk oli, kui õues oli 46 kraadi ja ma lihtsalt higistasin. 

3. jaanuaril käisin ukselt uksele oma CV-sid jagamas lootuses, et keegi ütleb, et tule meile tööle. Seda aga ei juhtunud. Paljud kohad, kus käisin, olid kinni. Lõppkokkuvõttes sain CV anda ainult nelja kohta, millest ainult üks on tõenäoline, et mind võidakse sinna kutsuda. Ukselt uksele käimine oli minu jaoks väga jube. Mulle ei meeldi üldse ennast kuskil niimoodi esile tuua, aga nüüd pidasin vajalikuks seda teha, kuigi mul rahaga kitsas käes ei ole ja saaksin veel oodata.

Ühest kohast, kus ma resume viisin, helistati, et kas mul forklifti luba on, aga kuna mul seda pole, siis nad lubasid uuesti helistada, kui mõni muu positsioon vabaneb. Ma loodan, et nad teevad seda. Samuti olen umbmäärase vastuse saanud ühest solarist ja veinikast. Mandlifarmi on veebruariks töö olemas, aga sinna ei taha ma minna (kuigi hoian kohta igaks juhuks soolas).

Nüüd olen kaks ööd maganud ühes elamises, mis mul õnnestus teise eestlase abiga saada. Selle elamisega pole ma aga sugugi rahul, sest annab backpackeri hosteli maigu. Rahvast on tohutult palju sellise elamise kohta. Need kaks ööd olen saanud üksinda toas olla, aga juba täna peaks minu tuppa juurde tulema 1-2 inimest, mis on täitsa masendav. Ja need ei pruugi olla naised, ei kujuta ette küll, et jagaks tuba võõra mehega. Üks päev vetsu minnes leidsin potilt ühe tüübi. Külmkapis pole samuti minu asjade jaoks ruumi. Kui ma peaksin siin Griffithis töö saama, siis ma 100% üritan leida uue elamise paremate tingimustega.

Kui ma siin aga selle nädalaga tööle ei saa, siis on mul ilmselt mõistlikum edasi liikuda. Tuleb kuskil mujal õnne proovida.










_____
Praegu on väga aktuaalne teema Austraalia põlengud. Kohati on see teema kuidagi kauge, nii uskumatu on mõelda, et riigis, kus ma praegu elan, on selline tragöödia. Ma ise ei ole tulekahjudele kuigi lähedal, aga ka siin eemal annavad need tunda. Adelaide'is olles sai mitmel hommikul õue minnes tunda kerget suitsuhaisu. Kiirelt harjus ära ja hiljem ei pannud tähelegi. Minu praegune asukoht Griffith oli eile korraliku suitsu sees. Pea valutas, natuke raske oli hingata ja suits tungis ka tuppa sisse. Linnapeal oli näha inimesi maskidega. Rääkisin paar päeva tagasi majakaaslasega, kes alles kolm nädalat tagasi tuli Austraaliasse. Minu silmis väga halb aeg siia tulemiseks. Mina ootaksin kõigi siia tulijate asemel, sest praegu on tõesti olukord siin nigel töö leidmiseks ja rannikuäärset ei saa ka paljudes kohtades nautima minna.

Mõned faktid:

• Tulekahjud said alguse 2019. aasta septembris ja arvatavalt ei kustu need veel lähinädalatel.
• Tänastel andmetel on vähemalt 23 inimest hukkunud (sealhulgas tuletõrjujaid) ja üle 1700 kodu maha põlenud.
• Põlenud on vähemalt 15 miljonit aakrit ja leegid on küündinud 70-meetri kõrgusele.
• Kängurude liik ei ole ohus (kuigi neid on tohutult hukkunud), aga koaalade arvukus on nii hullult langenud, et neid peetakse juba väljasuremisohus olevaks liigiks.