Alates 12. september töötan tsitruste sorteerija ja pakkijana Nippy's töötlemis- ja pakkimiskompleksis. Mina olen praeguseks ainult apelsine käsitlenud, aga meil on siin ka sidrunid ja mandariinid. Tehases töötab umbkaudselt 50 inimest. Saame 24.36$ tunnis ja see on flat rate ehk ületundide eest rohkem raha ei saa. Ületunde meil ei ole olnud ja arvan, et ei tulegi. Töötame E-R 8h päevas, aga nad võivad iga päev otsustada, et davaj, täna töötame kauem või siis täna lähme varem koju (paaril korral on meid 10min varem koju saadetud). Kõigil on samal ajal pausid, kell 9.45 morning tea ehk hommikune paus 15 minutit, kell 12 lõuna 30 minutit ja kell 2.45 afternoon tea ehk pärastlõunane paus 15. minutit. Lõuna on tasustamata.

Praeguseks olen tehases töötanud natuke üle kahe nädala ja töötan siin veel vaid ühe nädala, sest liigun edasi teraviljasaidile hooajaeelseid ettevalmistusi tegema. Esimesel päeval oli meil umbes 4-tunnine treening, kus täitsime ja lugesime tööga seonduvaid pabereid ning juhiseid. Samuti räägiti meile apelsinide defektidest ja nende klassidesse jaotamisest. Pidime läbima testi näitamaks, kas meile jäid need defektid ikka meelde. Defekte põhjustavad ilm, putukad, teod jne. Tööl apelsine sorteerides ei pea me teadma, mis on konkreetse defekti põhjustanud, peame lihtsalt oskama apelsine defektide alusel klassidesse jaotada. 1. klassis on kõige ilusamad ja korralikumad apelsinid, 2. klassis on natuke rohkem defekte, 3. klassis on rohkete defektidega ja mahlaks saadame kõik apelsinid, mida ei kannata müügile panna. Veider on mõelda, et mahlas on need kõige halvemad apelsinid, kuigi mahla saadetakse hulga ilusaid ka muidugi, et see halb apelsin maitset ei rikuks.

Tööl ei ole lubatud teistega rääkida, aga paljud teevad seda ikkagi. Mina ei julgenud alguses üldse rääkida, aga nüüd tunnen end juba vabamalt, eriti teades, et varsti lahkun. Selg on kõvasti probleeme põhjustanud. Mul on tunne, et olen selle töö jaoks liiga pikk. Raske on seletada süsteemi, kuidas apelsinid pakkimisse jõuavad ja kuidas alustele panijateni jne. Tehases on väga suur lintide süsteem, mida mööda kõik liigub sinna kuhu vaja. Apelsinid tulevad pakkimiseks alusele, mis on minu jaoks natuke liiga madalal, st ma pidevalt kummardun üle kasti apelsine võtma ja nii need seljavalud tulevadki. Ja ma pole ainus, sest tihti näen teisi kergeid venitusi tegemas pakkimise vahepeal. Ise samamoodi venitan ennast tihti.

Paar päeva tagasi tööl tegime toakaaslasega nalja, et me oleme juba täitsa apelsinide eksperdid. Meil toimus sordivahetus nii, et meile seda ei öeldud ja siis me toakaaslasega kuulutasime, et tegemist on Naveli sordiga ja pärast tuli välja, et meil oli õigus. Toakaaslasega suhtlengi tööl kõige rohkem ja temaga sõidame koos tööle, üks päev minu autoga ja teine päev tema omaga. Me ei tohi tööl kellasid kanda, aga ma ikkagi kannan salaja, see läheb nii ilusti kinda alla peitu, mida peame kogu aeg kandma. Ja tööl käib toakaaslane pidevalt mul küsimas, et kas paus tuleb juba või ei. Pausi kuulutab üle tehase käiv alarm ja kõik masinad pannakse seisma.

Neljapäeval andsin Agri Labourile teada, et lahkun 27. september ja kuidagi olid nemad suutnud minu supervisorile ehk tehase ülemusele öelda, et ma lahkun juba sel reedel. Meil on tööl kombeks, et kui sul on tööl viimane päev, siis sa kleebid oma särgile sildi Last day ehk Viimane päev. Sel reedel tuli ülemus minu juurde selle sildiga, et ma lähen töölt ära jah. Mina korraks ehmusin ära ja siis ütlesin, et ma lahkun alles järgmine reede. Õnneks mingit pahandust sellest ei tulnud, ülemus naeris korralikult.

Pilte pole saanud tehases väga teha, aga ma üritan ükspäev ülemuselt küsida, et kas ta lubab mul paar pilti klõpsata mälestuseks. Ei oska öelda, mis ta sellest arvab.