Olen hetkel viienda ööbimiskoha parkimisplatsil meie autos. Kell on 11.30  ja kell 11 oli viimane aeg toast lahkuda. Küsisin, kas võin autoga natuke kauem siin parkimisplatsil olla ja siin ma siis nüüd olengi, sülearvutis, söön toast võetud küpsiseid ja varastan interneti. B ja C on tööl, istutavad taimi ja veavad mingit mullamöksi. Nemad pidid juba kell 5.40 varahommikul ärkama, et õigeks ajaks tööle jõuda. Umbes kell 14.30-15.00 lõpeb nende tööpäev ja siis nad tulevad siia ning liigume edasi järgmisesse elukohta, mis jääb meile natuke pikemaajaliseks perioodiks kui nädalaks. Sealne elukoha omanik mainis midagi, et kui me teeme aiatöid, siis maksame vähem renti. Kuna mul praegu tööd ei ole ja niikuinii peale töö otsimise midagi tarka ei oska teha, siis on aiatöö tegemine igati hea otsus. Eks näis, mis sellest pakkumisest saab.


Elukohad

11 öö jooksul olen elanud viies erinevas kohas. Ühes kohas peatusime pikemalt ja seal olid kaks väga armsat koera, keda ma juba taga igatsen. Chilli oli täielik argpüks, ei julgenud ligi tulla ja piilus kogu aeg nuka tagant. Mingi aeg saime suurteks sõpradeks, siis tuli ta mulle ise ligi. Henry on husky ja tema nõudis pidevalt süüa oma ulgumisega (aga me ei andnud). Tegi naljakaid nägusid ja oli muidu ka tore. Selles elamises oli ainult üks jama, terve maja oli koerakarvu täis. Pühkisin kõik karvad ära ja siis järgmine hetk kõik kohad jälle uputasid karvadest. Oleks pidanud oma sokkidest pilti tegema, sest jõhkrad karvatuustid olid kogu aeg küljes. Selles elamises olime koos Austraallasest mehe ja naisega.

Tegelikult oli üks jama veel selles elamises, selleks oli külmus. Majas sees oli väga külm, ilma pikkade riieteta olemine oli minu jaoks mõeldamatu. Mina suutsin neljandal ööl haigeks jääda. Ma usun, et sel ööl oli mul palavik ja nüüd tänaseni (7 ööd hiljem) on mul veel kerge köha. Õnneks nüüd hakkab juba vaikselt köhimine vähemaks jääma ja enesetunne on tegelikult mitu päeva juba täitsa hea olnud. Nüüd kui ma nii kiiresti haigeks jäin, siis sain aru, miks kõik kogu aeg räägivad, et Austraaliasse peab soojad riided kaasa võtma. Õnneks ma võtsin seda nõu kuulda, aga ikkagi on kuidagi imelik mõelda, et Austraalias võib külm olla. Kui ma mõnele Eestis olevale sõbrale olen maininud, et siin on nii külm, siis nad ei suuda seda uskuda.



Tükk aega mõtlesin, et kas jagada autos veedetud ööd ka, aga mis siin ikka erilist on? Paljud teevad siin selle autos magamise läbi, mina lihtsalt juba teisel ööl Austraalias olles. B ja C väitel pidi öösel väga külm olema, seega ostsime endale tekid, et öö üle elada. Nemad olid muidugi juba varem autos maganud ja ilma tekkideta. Eelmises lõigus kirjutatud koertega elamises oli väga külm ja seal oli meie lisatekist palju abi. Ning ka edaspidi võivad need meile kasulikuks osutuda. Öö autos oli tõesti väga külm ja kolmekesi autos magada ka keeruline. Täitsa üleelatav öö, kuigi vahepeal oli tõesti nii külm, et ei suutnud magama jääda.


Töö

Tänaseks olen 12 päeva tööta olnud. Suur osa päevast kulub mul sellele, et erinevaid töösaite läbi käia ja paljudele kohtadele kandideerida. Tekib masendus peale küll selle pärast, kui palju ma olen kandideerinud ja kui vähe ma olen vastuseid saanud. Samuti painab mind vahepeal suur igavus ja tahtmine midagi ära teha. Mul on tunne, et see mitte midagi tegemine väsitab mind rohkem kui B ja C töö tegemine. Olen enda resume ehk CV ka korralikult üles vuntsinud, lisanud värve ja natuke valetanud. Tahaks teada, mida tööandjad minu CV-d vaadates mõtlevad, siis ma saaks selles vajadusel muudatusi teha.

Selleks, et enda töö saamise võimalusi suurendada, läbisin ka RSA (Responsible Service of Alcohol) ja White Cardi koolituse. RSA on vajalik selleks, et oleks luba alkoholiga tegeleda, ehk siis näiteks baaris alkoholi müüa ja teada sellega seoses erinevaid reegleid. White Card rõhub tööohutusele ja kui on soov töötada näiteks ehitusel, siis peab kindlasti selle litsentsi kätte saama. Mõlema litsentsi kättesaamiseks on vaja tutvuda ette antud materjalidega sellel teemal ja vastata küsimustele kirjalikult omas arvutis. Mõlema puhul tuleb veel läbi teha audio osa, kus antakse ette teemad, millest pead rääkima, siis salvestad enda jutu ja nemad kuulavad selle üle. Mõlema puhul ei olnud midagi rasket, enne vastamist sai ette valmistuda ja enamik vastused olid ka internetis olemas. RSA puhul pidi veel ühe "mängu" läbi tegema, kus siis said erinevaid jooke õigetesse klaasidesse panna ja seejuures pidi arvestama kellaaega, et kas on enam luba alkoholi müüa või mitte. White Cardi puhul pidi ennast filmima, kus näitad dokumenti ja seda, kuidas sa paned kaitseprillid ette, vesti selga, kuulmise kaitsmed ja kiivri pähe. Litsentsid saab väga kiirelt kätte ja saab juba enda CV-sse juurde lisada, et sul on need litsentsid olemas.

Üks töö, mida ma 101% mitte kunagi teha ei taha on Sales Person (müügitöö). Siin on kaks varianti, sa kas seisad tänaval ja kutsud möödakäijaid endaga rääkima või käid ukselt uksele tooteid-teenuseid pakkumas. Minu silmis kõige kohutavam töö üldse, sest pead teistele midagi pähe määrima. Kui ma juba Eestis LHV ja muudest müügiinimestest kaarega mööda kõnnin, siis ei taha ma seda tööd siin ka kindlasti teha. Arvestades seda, kui palju töökuulutusi on Sales Person kohtadele, siis usun, et ka teised ei ole sellest tööst huvitatud ja neil on sellel ametil tööpuudus. Mis aga juhtus oli see, et minu esimene tööpakkumine tuligi just neilt. Telefonis nad muidugi otse välja ei öelnud, mida see töö kujutab, mainiti lihtsalt olulist klienditeenindaja tööd. Pakkusid mulle kokkusaamiseks aja ja saatsid e-postile kinnituskirja. Seal oli ka muidugi nende kodulehekülje aadress ja üllatus missugune, ongi see sama müügitöö. Enda arust ma nendele kohtadele kandideerinud ei ole, aga arvestades seda kui palju kandideerimise kirju ma päevas saadan, siis võis see Sales Personi koht ka kuidagi ette tulla. Sinna kokkusaamisele ma muidugi ei lähe, see oleks täielik enesepiinamine.

Muu

Kõik on väga sõbralikud. Vahepeal tänaval vastu kõndivad inimesed naeratavad ja väga tavaline on küsimus "How are you?" ehk "Kuidas sul läheb?". Siin aga ei tasu heietama jääda, et tegelen selle ja sellega ja siis veel muremõtted töö pärast jne. Enamasti vastatakse, et mul läheb hästi. Mõne inimese puhul on aru saada, et see on lihtsalt siuke tavaline viisakus-sõbralikkus, aga mõne puhul on päris huvi näha. Näiteks pangas asju ajades oli pangatöötaja Eestist väga huvitatud, küsis igasuguseid küsimusi ja isegi ütles, et ta tahab ise ka veel Eesti kohta uurida ja vaadata täpsemalt, kui suur see Eesti siis ikkagi on.

Pangast veel nii palju, et sinna minnes on kohe ukse peal sind keegi vastu võtmas ja abistamas. Samamoodi on ka paljudes teistes kohtades, kes lihtsalt teretavadki, annavad esmase info ja suunavad edasi. Näiteks kui McDonald’sis on palju rahvast, siis uksel on inimene, kes teretab ja suunab masina juurde, kust saab tellimuse teha. Samamoodi printimise keskusesse minnes oli uksel inimene, kes kohe tervitas. Kuna mul oli imelik temast lihtsalt teretades mööda jalutada, siis küsisin, et kuidas ma printida saan, kuigi ma oleksin ise ka hakkama saanud. Tema seletas mulle ära ja suunas printerite poole.





Natuke võtab siinse inglise keelega harjumine ka aega. Mitmeid sõnu hääldatakse natuke teistmoodi kui ise oled harjunud seda tegema. Veider ja natuke naljakas ongi see, et kui ma ütlen sõna natukenegi teistmoodi, kui nemad seda hääldavad, siis nad ei saa minust aru. Näiteks mina ütlen Fanta, aga nemad ütlevad Fänta. Ja kui ma ütlengi Fanta, siis nad ei saagi must üldse aru.

Esimesel ööl lennujaamast autoga ööbimiskoha suunas liikudes ei pakkunud mulle siinne tagurpidi liiklus erilist pinget. Võib-olla olin ma liiga väsinud, et sellele tähelepanu pöörata. Kui ma pidin aga jalakäijana liikuma, siis ma tundsin kui imelik on vaadata tavapärase vasak-parem-vasak asemel nüüd hoopis parem-vasak-parem. Õnneks ei ole ma autoroolis pidanud olema, kujutan ette, et see on kõvasti hullem kui parem-vasak-parem vaatamine.



Siinse ühistranspordiga liikudes on samamoodi kasutusel kaardid ja validaatoris sõidu registreerimine. Siin paistab see süsteem olevat kasutusel igal pool, lihtsalt Sidneys ja mujal on kasutusel teised kaardid. Muidu selle sama kaardiga saab sõita nii busside, rongide kui ka trammidega. Minu arust võiks üle Eesti olla üks sama kaart ja süsteem kasutusel. Siin saab samamoodi väga palju asju ära teha internetis, näiteks pangakonto ära teha ja pangakaardi endale koju tellida, TFNi teha (maksumaksja number). Ainuke imelik asi on siin see, et mitmed asjad peab välja printima, näiteks kui oled varasemalt teinud pangakonto, siis tuleb välja printida panga tervitusleht panka minnes.

Samuti on minu arust backpackerite (seljakotirändurite) seisukohalt jama see, et TFN saadetakse paberdokumendina sinu aadressile. TFN tegemine võib aega võtta kuu aega ja selle kuu ajaga sa võid vabalt olla juba täiesti uues kohas. Sellega seoses ongi backpackerite enimlevinud lahendus helistamine ja küsimine, kas saaks TFN numbri telefoni teel kätte. See on mitmetele välismaalastele juba esimene katsumus, sest TFN numbri saamiseks peab vastama paljudele küsimustele enda kohta ja mõni inimene peab ka ära põhjendama, miks ta tahab selle numbri varem ja telefoni teel kätte saada.


Käisime ühel õhtul Fortitude Valleyl, mis on tuntud kui peotänav. Oli väga külm öö ja mina panin ikka teksapüksid ja pikkade käistega pluusi selga. Peotänavale jõudes aga leidsin, kuidas kõik naised on väga paljalt riides. Kujutan ette kui Eestis peole nii nappide riietega läheks, siis kõik vaataksid. Siin aga on kõik selliselt riides. Siinsetes baarides, klubides jne kehtivad majareeglid (House Policy) ja seadused, mille alusel peale südaööd kangemaid jooke müüa ei tohi (tean tänu RSA tegemisele). Ehk siis peale südaööd saab osta õlut või siidrit. Mitmetes kohtades kehtib ka reegel, et öö jooksul võib 2 kanget jooki osta ja edaspidi lahjat. Mind paneb aga mõtlema, et kuidas nad sellises rahvamassis suudavad meelde jätta kui palju jooke keegi ostnud ja joonud on. Samuti on keelatud juua müüa inimestele, kes on juba pealtnäha liiga palju joonud, ehk siis räägivad segaselt, tuiguvad jne.