Puhkeruum. 

Ma olen kolme erinevat feeder bayd näiinud. Warrenis liikus masin moodulite suuna ning Emeraldis oli feeder bay kõrgenduse peal ja rullikud viisid moodulid masina suunas. Siin viib lint moodulid masina suunas. Feeder Bays on meie ülesanne moodulid maha laadida, tarbid kokku rullida, kiled kokku pressida ja lindist kõrvale kukkunud puuvill sinna peale tagasi panna.

 Nagu öeldud, siis on kõike kaks. Kaks feeder bayd ja kaks moonbuggyt (masin, mis korjab põllult moodulid peale).

 Meil on feeder bays ka oma punker, kuhu saame maha istuda, kui moodulid on lindil ja feeder bay on korras. 

 Press 9 - see press meeldib mulle vähem, sest siin on tempo kiirem ja ruumi üldine olemus on ka kuidagi kehvem. Tunnis teeme umbes 40-52 balei (lõppprodukt). Kõige rohkem oleme 10h päeva jooksul teinud umbes 510 balei. Warrenis oli tempo tunduvalt kiirem, seal tegime kõige rohkem 660 balei. Siin on kõndimist aga tunduvalt rohkem, sest näidise võtmise koht, näidisrulli tegemise koht ja arvuti on teineteisest eemal. Warrenis olid kõik põhimõtteliselt külje keeramise kaugusel.

 Kottide voltimine ja sildistamine on siin erinev nii Warreni kui Emeraldi tehasest. Ümber harjub siiski kiiresti, sest ega see töö midagi kontimurdvat ei ole.

 Forkajuht viib baleid sinna varju alla.

 Press 8.

 Warrenis ja Emeraldis panime koti kahekesi masina ümber, siin peab seda üksinda tegema. 

  Minu tavaline lebopoosi pilt, mida ma vist igas töökohas olen teinud.

 Ükspäev press 9 ei töötanud ja osad said õues konteinerit värvida. Mõnus soe ilm värvimiseks.

 Õuetööl Gatoriga ringi sõitmas.

 Kuna siin on ikkagi talv, siis tuleb end korralikult sisse mässida. Hommikuti on ikka väga külm, nii umbes 4-7°.

Kui plastikut mooduli seest kätte ei saa, siis teeme punase risti peale. 

Sinimustvalge.

Kelder. Koristajal on väga raske töö. Kaheksa või kümne tunniga peab meeletult suure tehase ära koristama - puhkeruum, suitsuruum, koridorid, vetsud, konsooliruum, pressiruumid, tehase ülemine korrus, levelid, põhikorrus, kelder ja keldri alumine osa. Ükspäev selle kõige koristamiseks kõndisin ma 26 000 sammu. Ringi rapsimist on palju ja koristamise päev meeldib ilmselt kõigile kõige vähem. Tavaliselt tuleb õuetüdruk päeva lõpus koristajale appi. 

24.05.2020

Eelmises postituses mainisin kui kõrini mul sellest veinikatööst oli. Õnneks just siis lõppeski mul töö ära, sest Austraalias tuli välja uus nõue, mille kohaselt peavad seljakotirändurid enne uude piirkonda uuele tööle asumist läbima 14-päevase isolatsiooni. Helistasin kaks korda valitsusse koroona infoliinile, kust püüdsin teada saada, kas ma pean selle isolatsiooni läbima Narrabris või võin seda teha ka Griffithis. Samuti tahtsin teada, kas selle jaoks on olemas dokumentatsioon, sest kuidas ma tõestan tööandjale isolatsiooni läbimist. Infoliinile vastajad olid ise ka infosulus, aga lõpuks jäi asi niimoodi, et tulin töölt päevapealt ära ja ütlesin uuele tööandjale, et olen nüüd Griffithis isolatsioonis, talle see sobis. Kuna aga keegi kontrollimas ei käinud, siis tegin õues ikka trenni korralikult edasi ja sain paaril korral sõpradega kokku. Üritasin iga päev 10000 sammu kokku saada ja selleks tuli kõndida natuke üle 8km.

Veel enne veinikatöölt ära tulemist anti märku, et nüüd tuleb tihti tanke väljast mopiga pesta. Sain seda ükskord terve päev teha ja see oli kohutav. Ma jõudsin kaheksa tunniga kuus tanki pesta. Kuskil viiendal tunnil hakkas kael üles vaatamisest nii jõhkralt valutama, et ma pidin iga natukese aja tagant pause tegema, et kaelale puhkust anda. Väga nõme ülesanne ja ausalt öeldes on mul nii hea meel, et ma töölt ära tulin ja ei pidanud enam tanke pesema. Samuti oli hea sellest negatiivsest keskkonnast ära saada.

Enne suurt sõitu tahtsin veenduda, et auto veab ikka välja. Käisin mehaaniku juures, kus pandi kirja kõik vead, mis mu autol olid. Kuna neid asju oli päris palju, siis lasin ära teha vaid kriitilised asjad. Ehk siis mul on kaks uut esirehvi ja autole pandi uus genekarihm. Teised probleemid jätan hilisemaks lahendamiseks, kuna auto on nii vana, siis ei raatsi väga raha ka selle alla panna. Ikka mõtlen, et peab mingi aeg auto ära vahetama.

Narrabrisse tulime viiekesi nelja autoga. Hea seitsmetunnine sõit. Majutuse olin kuu aega tagasi endale tööandja kaudu saanud. Minu majaomanikuks on ginner, kes on n-ö minu ülemus tööl. Tema elab oma perega eraldi majas, mina ja veel kolm puuvillatehases töötajat elame eraldi hoones, mille majaomanik alles sel aastal valmis ehitas. Majaomanikul on naine, kaks last ja tagasihoidlik koer. Algselt pidin toas üksinda olema, aga kuna üks Eesti poiss, keda Griffithis kohtasin, ei leidnud majutust, siis otsustasin välja aidata ja nüüd on ta minu toas eraldi madratsil. Kahepeale on elamine odavam. Algselt pidin maksma 150$, aga nüüd maksan 100$. Me jagame maja kahe soomlasega.

Kolmapäeval käisime tervisekontrollis ehk medicalis, kus kõigepealt täitsime natuke pabereid ja mõõdeti temperatuuri koroonaviiruse tõttu. Minul mõõdeti kahest kõrvast, enamikul vaid ühest. Ju siis esimene kord oli see mul normist kõrgem. Tegime erinevaid venitusi, kükke ja kõnde. Kontrolliti nägemist ja läbisin narkotesti uriiniproovi näol. Tegime kõike toakaaslasega koos. 

Päev pärast tervisekontrolli kui teise sõbraga seriaali vaatasin, helistas mulle toanaaber ja ütles, et pean kohe koju minema. Jõudsin juba mõelda, et kuskilt on midagi varastatud, auto sisse löödud vms. Tuli välja, et ühel soomlasel meie majas oli temperatuur olnud normist kõrgem ja me kõik neli peame koroonatesti tegema. Medicali ajal oli soomlase temperatuur 37.6 ja järgmisel päeval 36.9, aga firma tahtis ikka kindel olla, et koroonat pole. Seega pidime veel pabereid täitma ja mitmesse kohta helistama, et koroonatestiks aeg kirja panna. Olin nördinud, sest pidin jälle mingi lolli probleemiga tegelema ja seetõttu jäime esimesest tööpäevast ilma. Testi saime teha samal päeval mitu tundi hiljem. Ootasime veel tund aega haigla ees, enne kui meid ükshaaval autost välja lubati haigla juurde. Test oli ebameeldiv ja ma pabistasin korralikult. Mõõdeti temperatuuri, vererõhku ja pulssi. Üks vatitikk topiti suhu, mida polnud üldse tunda, ja teine vatitikk pandi ninna, mis oli väga ebameeldiv. Nina andis veel mitu tundi hiljem tunda. Kaks päeva hiljem tuli kõne ja öeldi, et kõik me neli oleme terved.

Koroonaviiruse tõttu on seljakotiränduritele tehtud kättesaadavaks siin kogutud pension täies mahus. Lihtsa avaldusega saab kogu raha endale taotleda, muidu oleks sellest summast tagasi saanud vaid 35%. Mina sain kinnituse juba kätte ja paari tööpäeva jooksul peaks minu kontole tulema ~3900$, mis on väga hea lisaraha.

Vahepeal sain teistelt eestlastelt seljankat ja apple crumble'it ehk mingit magusat õunateemat. Tegime viiekesi koos rühmatrenni ja olen nüüd ise üritanud endas jooksupisikut tekitada. Katsun igal hommikul jooksmas käia. Algul käisin 3km, siis 4km ja nüüd üritan iga kord 5km joosta. Eile jooksingi esimest korda elus 5km järjest ja pean ütlema, et päris hea tunne on. Motivatsiooni tuli muidugi kõvasti juurde.

Homme on esimene tööpäev Narrabri Auscotti puuvillatehases.