Nii palju erinevaid seikasid on olnud, aga kõik ei taha meenuda. Hooaja alguses räägiti meile pruunmadudest, kes siin ringi luusivad. Eelmisel aastal seda maohirmu polnud ja ei näinud ka ühtegi, aga sel aastal on sellele rohkem tähelepanu pööratud. Alguses kui pidime läbi heina või kuskilt mujalt maole sobilikust kohast mööda liikuma, siis käisid ikka silmad ringi küll, et ega siin madu ei ole. Nüüd hooaja lõpu poole on hirm taandunud ja ei ole meeleski enam madusid jälgida. Hooaja alguses nägid osad madu töökuuris ja majaomanik oli sunnitud ühe teise mao tapma, sest teda polnud võimalik eemale peletada ja ta kartis, et ta võib meile ligi pääseda.
Locki politseinik on üks korralik nahaal. Mõned nädalad tagasi jäi üks poiss asja eest politseile vahele, aga see, kuidas politseinik teda kohtles oli ebanormaalne. Selline inimene ei tohiks sellisel ametikohal töötadagi, eriti kui tal on kunagi varem relv ära võetud, sest teda peeti ebastabiilseks. Nüüd ta on oma ametirelva tagasi saanud ja käib tihti ringi käsi relval. Väga turvaline tunne teda nähes. Igatahes kui politseinik siin asju ajas, siis me filmisime teda puhtalt enesekaitseks. Politseinikul on väga lihtne sulle kuul kerre lasta ja väita, et me tahtsime talle kallale minna. Meie kui backpackerite sõna ei maksa siin midagi. Üks Eesti poiss jäi talle veel jalgu ja tema autole pandi ilma põhjuseta defekti kleebis külge. Politseinik oli tal kapoti alla vaadanud ja muid vigu otsinud. Jalgu jäid pidurid, mida ta jalaga proovis ja ütles, et need ei pidurda korralikult. Absurd, tegelikult pole piduritel midagi häda, seda kinnitas ka auto üle vaadanud mehhaanik. Ma pole kunagi nii ülbet ja ebameeldivat ametnikku kohanud. Peale neid seikasid ei julgenud ma algul autoga sõitagi, aga nüüd olen juba julgem ja sõidan ikka ringi. Kuigi kui ta minu auto rajalt maha võtaks, siis oleks kööga kah.
Smuutijäts.
12.12.2019
