Jah, julgen väita, et olen traktoriga oma elu jooksul rohkem sõitnud kui autoga. Traktor on minu silmis palju mugavam, sest selle suurust ma tunnetan, aga autodega sõites mõtlen tihti, kas ma olen piisavalt tee ääres, kas ma pargin ilusti jne. Sattusin sakslannaga samal teemal rääkima ja ka tema ei sõida autoga ning imestab, et julges traktoriga sõitma tulla.
Ühel hommikul öeldi tööl, et need kes töötavad hooaja lõpuni, saavad nii palju dollareid, kui palju tunde sel hooajal töötati. Ehk siis kui töötad 400 tundi, siis saad 400$ preemiat. Päris ilus väike lisasumma. Meie B-ga ei töötanud päris hooaja lõpuni, paar päeva jäi puudu, aga siiski natuke loodame seda preemiat saada. Preemiat otsustati anda ilmselt seetõttu, et nad ei tahtnud, et töötajad enne hooaja lõppu ära läheks. Kui keegi lahkus, siis pidi uue töötaja asemele otsima. Kokku oli meil seitse runnerit ja seitse harvesteri. Kui keegi puhkas, siis saadi asemele tuua kaks sweeperit või üks conditioner.
Lugesin laadungeid ja B sai kõige rohkem päevas 56,5 viidud ja kõige vähem 0. 56,5 sai ta seetõttu, et oli peale minu veel ühe teise harvesteri jooksupoiss. Samuti olid meie alad sel päeval elevaatorile väga lähedal. 0 sai ta seetõttu, et ühel päeval, kui kõik alles tööd alustasid, hakkas vihma sadama ja kõik saadeti koju. Laadungite saamist mõjutab ka näiteks see, kui palju mandleid on harvesteril korjamiseks ja kui kaua võtab aega iga raja lõpus masina ümber pööramine. Vahepeal kui oli väga liivane, siis mul võttis ikka see ukerdamine üksjagu aega. Või kui tekib mingi probleem, siis peab jälle sellega tegelema ja see võtab aega.
Harvesterid peavad tähelepanu pöörama iga rea algusele ja lõpule. Punane osa, mis pähkleid korjab, tuleb õigel ajal maha panna ja üles võtta, et see kõik pähklid ilusti üles korjaks. Ülemustele ei meeldi kui algustes ja lõppudes on ära korjamata pähkleid. Meil käidi kontrollimas, kuidas keegi hakkama saab. Siinkohal on samuti oluline, et enne pähklite korjamist oleks masin sirge, sest kui tagumine haagis on viltu, siis punane osa viskab pähklid haagisest mööda maha tagasi. Vahepeal kui oli väga kitsas ruum ümberpööreteks ja teadsid ette, et masinat ei saa sirgeks, siis tuli punase osa lintkonveier tühjaks lasta enne pööret. Mina pöörasin algustele ja lõppudele palju tähelepanu. Õnneks mulle selles osas midagi halba ei öeldud, aga osadele öeldi küll, et mõni koht tuleb uuesti teha.
Sel pideval töötamisel oli meile ikka väike mõju ka. Mina nägin üks öö unes, kuidas ma pean kähku pidurdama. Ärkasin unesegaselt üles ja otsisin voodi kõrvalt juhtkangi. Panin taskulambi põlema, tükk aega otsisin paaniliselt ja kui ei leidnud, siis jäin magama tagasi. Vahepeal kui B-ga niisama rääkisime, siis ta ütles täiesti tühja koha pealt, et ta unustas kahvli maha. Ta ei saanud ise ka aru, miks ta seda ütles. Paar päeva hiljem unustas ta aga tõesti kahvli tööle kaasa võtta. Samuti kuulsin, et üks eestlane oli midagi taolist unes näinud nagu mina, ka tema oli juhtkangi taga otsinud.
Hooaja lõpus pidi toimuma ka harvest party ehk siis tööpidu. Kõik oleks kokku saanud ja hooajale koos punkti pannud. Minu arust see ajastus oleks olnud väga halb, sest shakeritel ja sweeperitel oli juba töö läbi ja suurem osa oli laiali läinud. Lõpuks minu arust seda lõpupidu ei toimunudki.
Kontsadel backpacker kirjutas enda blogis erinevaid numbreid ning mõtlesin, et märgin üles ka enda omad võrdluseks. Minu ja B töötamisperiood oli 17.02-04.04, kuigi hooaeg kestab harvesteridele ja runneritele tegelikult kuni 09.04 (üks päev veel). Boundary Bendist lahkusime 05.04, sest pidime puuvillatehases töötamiseks medicali ehk arstliku läbivaatuse samal päeval läbima. Koolitus oli 13.02, ehk siis pidime kolm päeva päris algust ootama. Niiskuse tõttu oli kõigil harvesteridel ja runneritel 13 kohustuslikku vaba päeva. Lisaks oli minul ja B-l veel eraldi meile määratud kolm vaba päeva. Üritati rakendada süsteemi kuus päeva tööl ja üks vaba, kuigi mõnel oli tihedamini vaba päev ja mõnel harvemini. Mõni oli isegi 11 päeva tööl ja alles siis tuli vaba päev. Ei saa aru, kuidas siis niimoodi, et mõnel juba kaks vaba päeva olnud ja teisel polnud endiselt ühtegi olnud. Kokku sain ma teha 28 päeva ja 385 tundi tööd. Tööle sõitmiseks ja lahkumiseks sõidetud kilomeetreid 840. Boundary Bendist tööle edasi-tagasi on 30km.
Kui õues oli pime, siis minul kaamerapilti ei olnud. See tähendab, et iga hommik ja õhtu pidin umbes tegutsema.
Köögis varastati tihti asju. Osadel läks nuga kaduma, teistelt võeti juustu jne. Meilt võeti üks lusikas ära. Külmkapil on kirjas "Vabandust selle külmiku lukustamise eest, aga paljud asjad varastati ära. Kõik asjad, mida me ei suutnud identifitseerida, on nüüd selles külmkapis."
Kolm külmkappi pandi lukku.
Saime teha teed ja kohvi.
Igal ühel oma mapp. Seinal on kirjas need, kellel on järgmine päev vaba. Ise pidi jälgima, millal sul vaba päev tuleb.
Snäkk - lillkapsas ja porgand.
Surnud maa ehk siis ala, kus puud olid ära kuivanud ja mandleid ei kandnud. Mõnes kohas olid need oksad ikka väga tee peal ja neist läbi sõitmine oli päris õudne. Need oksad olid palju tugevamad ja seetõttu käisid ka paugud akende vastu palju hullemini. Kahes kohas oli ka terve puu tee peale vajunud ja sealt mööda põikamine oli väga õudne.
Pildilt pole hästi lehekuhjasid näha, aga paaril korral tekkis punase osa ja traktori vahele suur lehekuhi. Sellest lehekuhjast ei saanud kuidagi lahti ka, siis pidi seda minema laiali kraapima. Vahepeal tekkis sinna vahele ka okste- ja liivakuhi. Alati selja taha ei vaadanud, aga siis kui nägid, kui hull see kuhi seal taga on, siis oli küll päris halb tuju.
Masin filtreerib liiva ja lehed välja. Kui liiva ja lehti on väga palju, siis tuleb aeglasemalt sõita, et masin jõuaks need ära filtreerida.
Minu lemmik tegevus - liiva sees sumpamine. Tegime terve mandlifarmi kolm korda läbi, sest seal kasvas kolme sorti mandleid (Non Pareil, Price ja Carmel). Kõik kolm korda töötasin ma sel pildil olevas kohas ja kõik kolm korda ei suutnud ma sealt välja sõita ning pidin supervisori kutsuma. Nagu pildilt näha, siis ma sain korralikult tagurdada ja edasi sõita.
Boundary Bendis on karavanipark pidevalt rahvast täis. Tundub, et sinna on väga paljud enda karavanidega paikseks jäänud.
Kaks känguru magas mul teepeal. Lähemale jõudes silmasid nad mind pikalt ja siis läksid ära.
Klapats, mille vastu runner peab sõitma.
Just täpselt nii hästi ma aknast välja nägingi.
Taaskord vaade aknast.
Runner ennast elevaatori peale tühjendamas. Elevaatorist liiguvad mandlid tavaliselt rekka peale, aga praegusel juhul otsustati pikka kuhja teha.
Vasakul pildil meeletult hea snäkk.
Murray jõgi.
Moosivaras.
Sain vahepeal kellegi teise masinat kasutada, sest minu masin ei korjanud mandleid üles. See teine masin oli väga rõve ja koristamata. Selline tunne oli nagu keegi oleks sinna sisse oksendanud. Hais ja mustus oli meeletu. Küürisin seda terve lõunapaus.
Oksad kogunemas, siin on neid veel vähe.
See päev, kus osad said ainult 1h tööd teha. Mina tegelikult ei korjanudki üldse mandleid üles, sest minu masin oli töökojas ja pidin sellega õige ala juurde sõitma. Sinna jõudes aga öeldi juba, et tänaseks on kõik.
Siin on pidevalt ilus taevas.
Klapats hakkas tööle ainult siis, kui see täiesti lõppu läks. Supervisor teipis külge särgi, aga kui ta ära läks ja me avastasime, et ikka ei toimi, siis teipisime ise veel mõned oksad külge.
Mul läks tähtis jupp katki, paanika oli suur ja kui supervisor tuli asja uurima, siis ma olin täiesti mossis. Pärast selgus, et tegu on täiesti tavalise juhtumiga. Üks tüdruk oli jupi juba kaks korda katki teinud ja ühel läks see alles eelmisel päeval katki.
B tegemas midagi, mida teha ei tohtinud. Lintkonveier ei hakanud tööle. Olime juba korra supervisori kutsunud ja siis see hakkas natukeseks tööle, aga kui ta lahkus, siis jäi jälle seisma. B käis kuhja otsas oksi välja kakkumas ja mandleid taha poole lükkamas.
Nõudsin fotoseeriat. Pildid muidugi tööajast salaja kiirelt klõpsutatud.
Lõppkokkuvõtteks ütlen, et alguses paar päeva oli raske, aga peale seda oli tegemist väga kerge tööga. Enamasti sõidad vaid mandliridade vahel umbes 1,5-3,5 km/h ja vahepeal saad ühest reast teise keerata. Sel aastal oli suurimaks miinuseks niiskus ja vihm, aga kui järgmine aasta peaks tekkima võimalus ja tahtmine tagasi minna, siis miks mitte. Iseasi, kas järgmine aasta samad inimesed tööd korraldavad. Väidetavalt ei pruugi nad enam lepingut sõlmida.
08.04.2019
