Kes mind traktorit juhtima lasi?

March 04, 2019

13. veebruaril läksime Robinvale'i koolitusele. Andsime passid koopiate tegemiseks, täitsime pabereid, tehti portreepilt ning vaatasime ohutuse, Olami firma ja mandlifarmi teemalisi videoid. Meile anti kätte küsitlus, millele pidime video põhjal vastama, kuigi hiljem öeldi vastused ette ka. Palka saame 26$ tunnis. Peale Robinvale'i koolitust sõitsime Yungera mandlifarmi kohapeale, kus räägiti veel umbes kolm korda ohutusest ja täitsime mitmeid pabereid. Olam peab ohutust tohutult oluliseks ja seetõttu on sel aastal ka paberimajandus suurem. Minu arust räägiti meile sel päeval natuke liiga palju ohutusest, mitmeid kordi räägiti ühte ja sama asja ning lõpuks ei jaksanud enam kuulata.

Peale pikki ohutuse ja muu teemalisi rääkimisi näidati meile harvesteri ja runnerit. Seletati mis kus on ja pandi meid ka nende rooli. Mina olin tohutult närvis juba eelmise päeva õhtust saati. Magada peaaegu ei saanudki. Just seda masina juhtimist kartsin ma tohutult. Ma tegin proovisõidul harvesteriga liiga väikese kaare ümberpööramisel ja arvasin, et mind nüüd harvesteri selga küll ei panda ja ega ma ise ka end selle roolis üldse hästi ei tundnud. Pärast sain runneritega sõita, millest üks liikus juhtkangiga ja teine pedaalidega. Runneriga sõitmine oli minu silmis tunduvalt lihtsam, kuigi me ei saanud sel hetkel proovida liftile maha laadimist ja tagurpidi sõidu ajal harvesterilt mandlite laadimist runnerisse. Päeva lõpuks ma ei teadnudki, millise masinaga ma rohkem sõita tahaks, sest mõlemad olid minu silmis sel hetkel õudsed. Kes mind vähegi tunneb, teab, et ma pole mitte mingisugune sõitja. Ma ei taha autogagi sõita. Austraalias olen kokku sõitnud vaid umbes 15 minutit autoga ja see oli ka pimedas pisikeses külas, mil teised autod ei sõitnud.

Pisike koolitusruum.

Saime kaardi, mis võeti kohe esimesel päeval ära. Teisel pool on minu andmed ja pilt.

Peale koolitust oli meil kolm vaba päeva, sest Olam viis läbi teste mandlite niiskustaseme jälgimiseks ja meie pidime ootama, et mandlid veel kuivaksid. Peale kolme vaba päeva tuli esimene pikem treeningpäev ja tööpäev, kaks ühes. Sain teada, et mina olen harvesteril ja üsna kohe pandi mind selle rooli mandliridade vahele sõitma. Mitu päeva oli proovisõidust möödas ja õnneks seletati kõik nupud ning muud toimingud uuesti üle. B pandi runnerit juhtima. Igal harvesteril on oma runner ehk jooksupoiss ja B on minu jooksupoiss. Farmis on kuus erinevat masinat mandlipuude vahel: shaker, sweeper, v-sweeper, conditioner, harvester ja runner.

Shaker raputab puid, et mandlid maha kukuksid.
Sweeper pühib minu teada puude ümber olevad mandlid rajale.
V-sweeper lükkab mandlid raja keskele ja puhub üleliigsed lehed ära.
Conditioneri alati ei kasutata, aga selle eesmärk on mandlite kuivamisele kaasa aidata. Masin korjab mandlid masinasse, kuivatab neid ja laseb maha tagasi.
Harvester korjab mandlid üles.
Runner laeb mandlid harvesterilt enda peale ja viib need laadimiskohta hunnikusse või liftile, mis viib mandlid rekka peale.

Harvesteri ja runneri kohta tean ma muidugi rohkem. Teiste masinatega kokkupuude puudub, olen vaid eemalt silmanud. Harvesteri ridade vaheliseks kiiruseks on määratud 2,5 km/h, sest muidu ei jõua masin kõiki pähkleid üles korjata. Siiski olen ma erinevate katsetuste teel välja selgitanud, et kui mandleid on väga vähe, siis kannatab 4 km/h sõita (salaja muidugi). Kui aga on suurem hunnik mandleid, siis olen sõitnud ka 1 km/h, sest ei ole soovi teist korda seda rada sõita maha jäänud mandlite pärast. Harvesteri juhin juhtkangiga, st sõidan edasi, tagurdan ja pidurdan käe abil. Piduripedaalid on ka olemas, aga neid kasutan väga harva. Suurim kiirus, mis olen harvesteriga saanud, on 35 km/h.

Harvesteriga sõites on minu silmis raskeimaks pooleks kurvide võtmine liivas. Minu rattad on keeratud vasakule, aga masin sõidab ikka otse puu suunas. Liiv lihtsalt kannab masinat edasi. Oma esimesel tööpäeval kolmandas reas suutsin juba liiva sisse kinni jääda. Kui ma oleks tagurdanud ja uuesti edasi läinud, siis oleks välja saanud, aga kuna ma ei julgenud sel hetkel väga katsetada, siis aitas supervisor ehk juhendaja / ülevaataja mind hädast välja. Nüüd kui ma samas olukorras oleks, siis ma saaks sealt kergelt välja. Nüüdseks olen pidanud juba palju hullemates liivahunnikutes sumpama. Olen pidanud lugematul arvul kordi tagurdama ja edasi sõitma, et liivast pääseda. Alguses aitas mitmeid kordi mind ka B hädast välja. Tema sõidab küll runneriga, aga on väga osav ka harvesteriga.

Runneri üks raskemaid pooli on minu arust sõidu ajal harvesterilt mandlite maha laadimine. Runner peab tagurpidi sõitma harvesteri taga oleva klapatsi vastu ja sama kiirusega kaasa sõitma, et mandlid enda peale laadida. Vahest ma tunnen kui B mulle tagant runneriga sisse sõidab, aga vahest ma ei saa arugi, kui ta juba on hakanud mandleid maha laadima. Meil on harvesterides ekraanid, mis näitavad pilti tagumisest haagisest, et me saaks jälgida, kas see on juba mandleid täis või saab veel juurde korjata. Ekraanilt saab ka seda jälgida, kas runner laeb mandleid maha või mitte. Runneris saab tooli liigutada koos rooli ja muude vidinatega, et istuks näoga teises suunas (180 kraadi). B runneris on samuti juhtkang (kõigis runnerites ei ole), millega liigub ja pidurdab.

Minu harvesteris on üsna arvestatav konditsioneer. Kuumadel tundidel kahjuks eriline abimees ei ole, aga midagi siiski. B-l aga ei ole kahjuks põhimõtteliselt mitte midagi. Üks väike ava on, aga sealt tuleb ka pigem sooja. Ühel 36-kraadisel päeval läksin B-le midagi ütlema, tegin tema runneri ukse lahti ja tal oli runneris veel kuumem kui õues. Tõsine saun oli ja mina oleks seal sees juba ammu kuumarabanduse saanud. B peab tihti hoidma ust või akent lahti, et natukenegi hingata saaks seal sees, mis on minu arust täiesti absurdne ja ebaaus.

Igas masinas on raadiosaatja, mille abil teistega suhelda. Väga oluline selleks, kui midagi on juhtunud või on vaja informatsiooni juhendajalt. Samuti oluline vahend harvesteri ja runneri omavaheliseks suhtluseks. Näiteks kui mul on vaja pidurdada, aga B samal ajal laeb mult pähkleid maha, siis ma pean talle ütlema, et ta peatuks, muidu ta rammib mulle lihtsalt sisse. Kuna siin paljudes kohtades on mandlipuude vahel halb levi, siis tihti kahjuks ei kuule, mida räägitakse. Tihti on B vahendaja minu ja juhendaja vahel, sest ma ei kuule juhendajat.

Meil on siin ka probleeme muidugi masinatega olnud. Näiteks ei töötanud mul vahepeal lintkonveier ilma põhjuseta, mille abil liiguvad mandlid minu masinast B omasse. Vahepeal korjasin mandleid liiga palju masinasse ja siis taaskord ei töötanud lintkonveier (seekord põhjusega). Üle korjamine põhjustas ka mandlite maha kukkumist haagisest. Oksad on harvesterisse kinni jäänud. Igasugused kinnitused on lahti ja katki läinud. Mul kadus harvesterist sensor ära, mille abil saab kiirust fikseerida. Aga mitte ainult mul ei ole probleeme olnud, vaid ikka kõigil. Paljudel on aknad katki läinud, kõrval farmides on masinad põlema läinud (keegi viga ei saanud ja meil seetõttu puhastatakse survepuhuriga peaaegu iga päev masinaid) ja palju muid probleeme on olnud. Ei ole vist kedagi, kellel poleks midagi juhtunud. Pidevalt on raadios kuulda, kuidas keegi kutsub juhendajat enda juurde, sest masinal on midagi valesti. Vahepeal oli meil kolm runnerit rivist väljas, mistõttu oli tööl väike kaos.

Mida ma siis traktoris peale sõitmise teen? Vahepeal ei teegi mitte midagi muud kui ainult sõidan, vahest kuulan muusikat ja podcaste, laulan ning vahest söön võileiba ja närin õuna. Mõned kurdavad siin suure igavuse pärast, aga mina selle pärast nii väga ei kurda, sest mul oli juba palju halvem kogemus ajusurmaga lihatööstuses, kus ei saanud muusikat kuulata ja omavahel suhelda lärmi tõttu. Vot seal oli olemine minu jaoks täielik piin, vahest tundsin, et lähen seal hulluks ainult iseenda mõtetega.

Söögi kohapealt nii palju, et pikalt tegime endale kaasa võileibu. Vahest kui oli väga kiire, siis sai kahe saiaviilu vahele pandud vaid juust (B pani vorsti ka). Mingi hetk hakkasid võileivad nii vastu ja ei tahtnud neid mitte kuidagi enam alla neelata. Praegu teeme teist päeva wrape kaasa, eks näis, kaua nendega vastu peame. Ostsime endale ka väikesed külmakotid ja külma hoidvad asjandused (ice brick).

Tavalise tööpäeva graafik:

5.50 - Äratus, riided selga, hambapesu ja toidukoti valmis panek (kui õhtul ei teinud lõunat valmis, siis tuleb seda hommikul teha).

6.30 - Sõit tööle, mis võtab 15 minutit aega.

6.45 - Kogunemine tööl, registreerid ennast tööle koodiga, täidad pabereid ning kuulad ülemuste igahommikust ohutuse ja muu teemalist juttu.

7.00 - Sõit tööbussiga mandliplatside juurde, ettevalmistused tööks (vaatad masina üle ja öeldakse, mis platsil tööd alustad) ja alustad tööd. Kuigi me oleme tööl juba kell 6.45, siis tööaja alguseks loetakse siiski kella 7.

12.00-15.00 - Selles vahemikus toimub lõuna. Masinatesse pannakse kütust ja meie sööme liftiplatsil või oma mandliridade juures. Algul arvasime, et sõidame ikka kuskile ruumi, aga tegelikult sööme lihtsalt õues. Hea, et esimesel päeval igaks juhuks toidukoti kaasa võtsime.

20.00 - Tööpäeva lõpp, masinate tankimine ja koristamine, sõidame bussiga tagasi kontori juurde, täidame pabereid ja logime ennast välja.

20.30 - Jõuame koju, peseme, sööme ja oleme niisama.

21.30-23.00 - Selles vahemikus on minu uneaeg.

Seega päevas väga enda aega polegi, sest veedame 13h tööl.

Kui keegi oleks mulle kunagi öelnud, et minust saab traktorist, siis ma oleks neile näkku naernud. Ma poleks kunagi mõelnudki masina peal töötamisest, kui vend poleks soovitanud ja kinnitanud, et kõik õpetatakse selgeks ja et midagi ei ole vaja karta. Tõsi, masinad õpetati selgeks ja esimesel tööpäeval lasti rahulikult kõigil harjutada ja õppida masinat tundma.

Esimese päeva salajane pilt.

Minu pill. Punane osa korjab mandlid üles ja viskab need valgesse haagisesse.

Juhtkang.

Need mustad on konditsioneeriavad. B-l on ainult üks, millest pole üldse kasu.

Mandlirida. Mõnel real on oksi teepeal ees vähem, aga mõnel on neid nii palju, et hoiad peast kinni, et ega nüüd aken katki ei lähe. Need paugud akna vastu käivad ikka väga kõvasti.

B minult mandleid maha laadimas.

Alguses sai seisvast harvesterist mandleid maha laadida, aga hiljem pidi juba seda hoopealt tegema.

Ekraan mandlite jälgimiseks.

Täis haagis. Vahest kui liftiplats on kaugel ja mul saab haagis mandleid kiirelt täis, siis pean B järele ootama. Vahest peab aga tema minu järele ootama, sest rajal ei ole nii palju mandleid.

Paaril korral olen mandleid liiga palju üles korjanud, siin pilt ühest korrast. Pildil on näha suurt kuhja ja samuti on maha ka mandleid kukkunud. Kaamerast on vahest raske jälgida, kui palju oled mandleid ikkagi üles korjanud.

Mandlitel on ümber kaks kihti. Kusjuures mulle meeldivad need mandlid rohkem, mis ei ole täiesti ära kuivanud. B arust meenutavad need mitte kuivanud pähklid sarapuupähkleid.

Tankimine. Vasakul on näha ka lifti, kuhu peale peavad runnerid mandlid kallutama. Katsun järgmisesse postitusse üles tõstetud bin-ist ehk kastist ka pildi panna.

Tavaliselt me ise oma masinaid ei tangi.

Kirjutan aknale enda jaoks andmeid, mis piirkonnas ja reas olen. Samuti märgin üles, mitu laadungit oleme saanud.

Peame täitma iga tööpäev paberi selle kohta, kas masin ja selle juurde kuuluvad asjad on korras ning üles märkima päeva jooksul sõidetud read. Parempoolsel pildil on näha alad, mis meil tuleb kõik ära teha. Tavaliselt juhendaja ütleb raadio teel näiteks G13 idast läände, siis pead platsi ise üles otsima. Või siis ütleb näiteks G13 rida 360.