Kandideerisime septembri lõpus erinevatesse veinitehastesse, nende seas Casella cellar handi ehk üldise abikäe kohale. Juba kandideerides soovisin, et saaksin sinna tööle, sest olin kuulnud, et töö on hea ja eestlased on seal tahetud. Casella võttis juba oktoobri keskel ühendust, et tulge intervjuule. Ükski teine veinitehas ühendust ei ole võtnud, kuigi kandideeritud sai päris mitmesse.
Meie Casella intervjuu toimus 2. novembril 2018 Griffithis. Casella intervjuud toimuvad ainult Griffithis, telefoni teel intervjuusid läbi ei viida. Planeerisime oma mineku niimoodi, et sõidame Brisbanest (QLD) Griffithisse (NSW) intervjuule ja intervjuult edasi Locki (SA) teraviljafarmi tööle. Tegelikult hakkas teraviljafarmis tegevus varem pihta, aga palusime luba hiljem kohale minna.
Nagu eelmises postituses mainitud, siis Griffithisse jõudsime ööl enne intervjuud. Kuna kell oli palju ja Griffithis majutust võimatu leida, siis pidime autos magama. Öösel oli 30 kraadi, meil olid autoaknad pärani lahti ja esialgu oli pea võimatu kuumuse tõttu magama jääda. Kuna väsimus oli suur, siis jäin lõpuks magama, aga ärgates olid kõik kohad kanged. Mõtlesin, et füüsiline test Casellas ei tule mitte kuidagi halva magamise tõttu välja.
Kell 11.30 läksime Casella hoonesse ja seal oli juba kaks eestlast ning intervjuu käigus tuli eestlasi juurde. Intervjuu koosnes minu silmis viiest osast. Kõigepealt täitsin ma paberid tervise, pangaandmete, superannuationi ehk pensionifondi ja TFNi kohta. Täitsin testi, kus olid kirjas sõnad ja numbrid ning pidi võrdlema nende samasust. Pidi arvutama ning tekstist aru saama ja õige väite valima. Teine osa oli narko- ja alkotest. Narkotesti jaoks pidi muidugi uriiniproovi andma ja alkotesti jaoks pidi alkomasinasse ühest kümneni numbreid lugema. Mõõdeti vererõhku ja gripi tugevust, mis minul oli eelmiste gripitestidega võrreldes halvem.
Kolmas ja kõige rohkem ärevust tekitav osa oli füüsiline test, mille kohta ma olin paljudest blogidest lugenud. Pidin keha venitama, pead liigutama, käsi liigutama, ühel jalal 30 sekundit seisma, varvastel ja kandadel kõndima. Kui mulle öeldi, et tee kätekõverdusi ja ma hakkasin neid sirgelt tegema, siis öeldi, et tee põlvedel. 20 kätekõverduse juures mind katkestati. Seejärel pidin olema istukil maas, jalad sirgelt ees ja keha taha kallutatult 1 minut. Kuna kätekõverdused võtsid ikkagi natuke läbi, siis selle harjutuse ajal ma hingeldasin, kuigi harjutus ise ei olnud raske. Väga kardetud selja hoidmise harjutus oli minu jaoks kerge. Lugesin paljudest blogidest, kuidas see harjutus osutus kõige raskemaks ja mitmel valutas selg veel mitu päeva peale intervjuud. Minul seda probleemi ei olnud. Harjutus ise nägi välja selline, et läksin kõhuli natuke kõrgemale matile. Ülakeha oli üle ääre ja testi läbiviija hoidis mul jalgu maas. Nii pidi keha 2,5 minutit sirgelt õhus hoidma. Pidin tegema umbes 10 kükki, redelilt umbes 10 korda üles-alla kolmandale astmele minema, 20kg kasti 4 korda laualt maha ja lauale tagasi panema ja 20kg kastiga toas ringi kõndima.
Neljas osa ehk intervjuu nelja inimesega oli minu jaoks samuti väga ärevust tekitav. Olin lugenud paarist blogipostitusest, kus pidi rääkima enda tugevustest ja motivatsioonikõne pidama. Õnneks mult midagi sellist ei küsitud. Mult küsiti, et kust me intervjuule tulime ja et kellega tulin, et meid samale vahetusele tööle panna. Küsiti transpordi olemasolu kohta ja eelmiste töökohtade kohta Austraalias. Mina mainisin lihatööstust ja mul paluti välja tuua ohud sellel töökohal. Rääkisin masinatest, tööriistadest, libedast põrandast ja muidu komistamistest juhtmete otsa. Küsiti, kas ma olen nõus töötama kitsastes ruumides ja kõrgetes kohtades. Mainisid ohutuse olulisust ja ütlesid, et kahe nädala jooksul antakse mulle vastus tööle saamise kohta teada. Ma pakun, et intervjuu ise kestis kokku umbes 3 minutit, mis on väga vähe.
Viiendas osas lasti mul proovida tööriideid. Mulle lähevad selga XS pusa, lühikesed püksid, pikad püksid ja särk. Jalga lähevad meeste suuruses 5 jalanõud. Näost tehti pilti ja andsin mõlema käe nimetissõrmede sõrmejäljed.
Intervjuu kestis kokku umbes 2h, ootamist oli päris palju. Erinevaid blogipostitusi lugedes tekkis mul intervjuu ees suur ärevus, aga kohapeal selgus, et polnud vaja midagi karta.
Tund peale intervjuud helistati meile, aga kuna me olime Griffithist juba üsna kaugel ja levi polnud, siis saime kõnest alles öösel teada. Kuna kõnel ei olnud telefoninumbrit, siis saatsime emaili, et saada informatsiooni kõne kohta. Hetkel meiega ühendust ei ole veel võetud.
Ootamine.
Retseptsioonilaud.
Intervjuuhoone.
05.11.2018
