Plaan oli Griffithis enne mandlifarmi natuke tööd teha, aga kohad, millega ühendust võtsime, ei võtnud jutule. Tahtsime minna ploome korjama, aga ei võetud kõnesid vastu ja sõnumitele ei vastatud sel hetkel, kui me oleks hea meelega tööle läinud. Nüüd võeti ühest kohast ühendust, aga kaheks päevaks ei ole meil mõtet sinna enam minna. Oli võimalus ka melonifarmi pakkijaks tutvuste kaudu saada, aga otsustasime, et ei hakka teistele jama tekitama sellega, et oleks tööd teinud vaid nädal-kaks. 

Seega mina ja B passisime terve Griffithis oldud aja niisama. Mina muidugi pühendasin suure osa oma ajast puuvillatehastele (cotton gin), aga siiamaani ei ole mingit kippu ega kõppu, kuigi olen sellega tegelenud juba detsembri lõpust. Pean tunnistama, et see teeb mind tohutult kurvaks ja väike stress on ka. Olen nii palju aega pühendanud kandideerimistele, CV ja kaaskirja kümnekordsele ümberkirjutamisele. Pettumus on suur, kui ükski puuvillatehas ei võta jutule. Praeguseks teame, et osad suuremad kohad on juba töötajad välja valinud ja osades kohtades hakkab töötajate valimise protsess lõppema, seega asi tundub päris nutune. Auscott ütles, et neil on sel aastal põua tõttu halb aasta ja töötajaid palgatakse kolmandik vähem kui eelmisel aastal. Samuti öeldi, et varasemate rohkete tundide ja päevade asemel on nüüd töö vaid viis päeva nädalas, mis annab ka märku, et tõesti on halb aasta. Samuti on palju kuulda tutvuste kaudu tööle saamisest, aga mida mul siin Austraalias ei ole, on tutvused puuvillatehastes.

 Sõit Adelaide'ist Griffithisse. B väga tähelepanelikult ümbrust jälgimas, sest kängurud olid igal pool. Tegin neist pilti ka, aga kõik jäid udused, sest õues oli pime ja pildid olid liikumise pealt tehtud. 

 Meie lühiajaline kodu Griffithis. 

 Majas on väga huvitav konditsioneer. Igas toas on maas vaid väike võre, kust tuleb külma. Teleka juures seinal on süsteem, kust saab temperatuuri ja muud reguleerida. Ei teagi, kas see põhisüsteem on siis kuskil põranda all. Igatahes ei ole mina sellist lahendust veel kunagi näinud ega kuulnud, väga huvitav.

 Mõnus suur telekas, aga väga halb helisüsteem. 

 Meie tuba. Elame siin veel viimast ööd kolmekesi. Pesukorvide juures maas on näha veidi teist tooni pruuni, mis ongi see väike võre maas, kust tuleb külma.

 Filmi vaatamine ja C vari.

 Naabrikutsu käib meid kogu aeg piilumas. 

Oma vaba aega oleme üritanud vahepeal natuke sisustada ka väikeste väljasõitudega. Kahel korral käisime koobaste juures ja ühe korra Cocoparra rahvuspargis. Koopad tegi oma käe järgi seal mitmeid aastaid elanud mees. Esimesel korral nautisime ainult vaadet Griffithile, aga hilisem väike googeldamine ütles, et seal on midagi muud ka vaadata. Teisel korral läksime siis koopaid piiluma. Cocoparra rahvusparki tahtsin mina seetõttu minna, et seal on kuskil väike ilus kosk. Mida me aga ei leidnud oli see kosk. Midagi muud seal pargis kahjuks vaadata ei olnud.

 Koopaid ja Griffithi vaadet nautimas. 

 Varbavaheplätudega oli kivide vahel mõnus seigelda.

Main cave - põhikoobas.

 Kitchen - köök.

Cocoparra rahvuspark.

Juba homme hommikul liigume mina ja B mandlifarmi, kus on ainult masinatega sõitmine. Ei tea, kuidas mul seal minema hakkab. Loodan, et saan hakkama. C pidi meiega minema, aga nüüd just paar minutit tagasi andis teada, et tema jääb praegu veel siia. Eks siis näis, mis edasi hakkab saama.

11.02.2019