Paar päeva peale aastavahetust sõitsime umbes 730km Melbourne'ist Adelaide'i. Poisid tahtsid siin forklift licence'i ehk kahveltõstuki loa teha. Praeguseks on nad selle edukalt läbinud ja nüüd ootame paberkandjal dokumenti. Suure tõenäosusega algab meil 20. veebruaril mandlifarmis töö, aga kuna sinna on tervelt kuu ootamist, siis peame ilmselt midagi muud praeguseks leidma, sest me oleme peaaegu terve kuu juba konutanud ja raha kulutanud. Ei jaksa enam niimasa ollagi, tahaks tööd teha.

Ühel päeval leidsin telefonist kõneposti jäetud sõnumi. Sõnumis oli teade selle kohta, et minu vastu on algatatud kohtumenetlus ja et ma pean kiiremas korras ühendust võtma nende poolt antud telefoninumbriga. Ja kui ma seda ei tee, siis nad peavad mu arreteerima. Järjekordne pettus. Siin on minu arust neid petmisi palju rohkem. Minu numbrile tuleb tihti ka sõnumeid mingitest kampaaniatest, kus toode on tasuta ja tuleb vaid postitasu maksta. Hiljem on aga selgunud, et selle postimaksu tasumisega on ka toote hind ikka kuid hiljem maha võetud. Eestis mul pettustega probleemi polnud, sain aru, kui asi oli mäda. Siin aga on see kuidagi ootamatum, algul hakkasin kartma, et mis kohtuasi, aga asja üle natuke lähemalt mõeldes oli aru saada, kui absurdne see teade ikkagi oli. 

Ma olen Austraalias nii ära harjunud elukoha vahetustega. Uude kohta minnes viid asjad voodi juurde, vaatad köögisahtlid üle ja juba ongi tunne nagu oma kodus. Algul Austraaliasse tulles oli see kohanemine keeruline, aga nüüd käib see kähku. Ma pole Austraalias olles kordagi kohvrit lahti pakkinud, sest sel ei ole lihtsalt mõtet. Vahest on tüütu kohvreid ja muid kodinaid edasi-tagasi autosse ja tuppa viia, aga ma veel ei kurda. 

Vaateratas oli äsja avatud, mingi 2.-3. päev lahti alles.