Esmaspäeval oli mul esimene tööpäev Primo Hans lihatööstuses Wacoli linnajaos, mis on kodust umbes 30 minuti autosõidu kaugusel. Selleks, et sinna tööle saada, tuli muidugi interneti teel kandideerida ja kui olid õnnega koos, siis sulle helistati ja lepiti aeg kokku intervjuuks. Tööstus võtab tööle uusi töötajaid tööagentuuride kaudu, muidugi töötab seal ka inimesi otse tööstuse alluvuses. Intervjuule pääsesime B-ga mõlemad ja meil läks seal aega kolm tundi, mis oli väga väsitav ja tüütu. Pidime palju pabereid täitma ja vahepeal tuldi meilt küsimusi küsima. Intervjuul oli palju teisigi inimesi, aga ainult meile tehti pakkumine sel päeval kohe tööle minna, aga kuna meil ei olnud autot, siis pidime ära ütlema. Selle keeldumisega kartsime natuke, et äkki nüüd nad enam ei võta meiega ühendust või ütlevad, et meie tööle ei saa. Õnneks saime esmaspäeval paar tundi enne tööpäeva algust teada, et tulge kella 15.30 tööle ja pange selga soojad riided.

Minu pikaajaline puhkus lühiajaliste töödega sai läbi ja nüüd teen tööd esmaspäevast reedeni. Esmaspäev kuni neljapäev on tööpäev kell 15.30-00.00 ja reedel on tööpäev kell 14.30-20.30. Austraalias on tavaline, et nädalas tehakse tööd 38h, üle selle aja töötamist peetakse ületundideks, mille eest peab juba rohkem maksma.

Mina töötan tehases salaami pakkimises ja B singi tootmises. Enne tööpaika minekut tuleb enda riietele peale panna valged püksid, valge särk ja valge kittel. Samuti on igal töötajal kummikud, kõrva antakse kõrvatropid ja pähe tuleb panna peakate. Iga vahetuse alguses tuleb võtta puhtad riided ja vahetuse lõppedes lähevad kõik riided pesemisele. Kõrvatropid ja peakatte saab alati uued. Enne tööruumidesse pääsemist pean mina selga panema ka kilejaki ja eraldi kilest käekaitsmed. Seejärel kaks paari kummikindaid alla, üks paar riidest kindaid peale ja veel kaks paari kummikindaid peale. Pausile minnes visatakse kõik kummikindad ja kilejakid ära ja pärast pausi võetakse uued. Minul on kaks pooletunnist pausi, mis on kell 18 ja 21, B-l on pausid 18.30 ja 21.30. Tööl ei näe me teineteist üldse, sest tema söökla ja tööruum on teises osakonnas, kuhu mina üldse ei lähe. 

Salaami pakkimises pean mina vorste kaaluma ja lindile kile peale panema. Kui vorst kaalub alla normi, siis see ei lähe pakkimisele. Meil on erinevaid salaamivorste ja mõne sordi puhul saab need lihtsalt lindile kiletaskutesse panna, aga teiste puhul peab neid ilusti sättima, mis võtab kauem aega. Lint liigub iga kümne sekundi pärast ja nii tuleb kaheksa või kümme uut kiletaskut vorstide jaoks välja. Vahepeal on see kümme sekundit nagu terve igavik ootamist, aga vahest suudame hädavaevu paarilisega augud ära täita. Töötempo on hullumeelne, kogu aeg peab midagi liigutama või tegema. Vahest harva, kui on lühike paus, siis saab natuke hinge tõmmata, aga nii palju kui ma teisi olen jälginud, siis kõik üritavad selle lühikese pausi ajal ka asjalikud välja näida, kuigi on näha, et nad ei tee midagi tarka. Kes näpib vorste, kes vaatab nuga, kes pühib peaaegu täiesti puhast lauda veel puhtamaks jne. Austraalias pidavat üleüldse nii olema, et kui vahepeal ei ole midagi teha, siis kõik üritavad ikka asjalikud näida. 

B esimene päev oli raske ja tööpäeva lõpus olid tal käel sinikad, õlg ja selg valus. Kui ma õigesti aru sain, siis ta pidi suuri lihakäntsakaid tassima ja masinasse suruma. Teisel päeval pandi ta midagi muud tegema ja seal meeldis talle rohkem. Samuti jäi B töötamine silma ka supervisorile ehk järelevaatajale, kes on teda iga tööpäev taevani kiitnud ning isegi soovinud, et B oleks Austraaliasse sisse kirjutatud, et ta saaks seal kauem kui kuus kuud töötada. Töö- ja puhkeviisaga on lubatud ühe tööandja juures vaid kuus kuud töötada. Nüüd paneb B jääs lihakäntsakaid masinasse. Tundub, et temast saab lihatööstuse kett alguse. Tema paneb lihakäntsakad liinile, need sulatatakse üles ja ilmselt sealt edasi hakatakse erinevaid vorste tegema, mis lõpuks jõuavad minuni, mina panen need pakkimisliinile, pakkimisliinilt pannakse vorstid kastidesse ja kastid viiakse klientidele või lattu.

Üritan töötada "work smart, not hard" alusel ehk siis katsun töötada targalt mitte raskelt. Kui vahepeal on masin katki või on paar hetke aega, siis kaalun vorste ette, et saaks neid mõnel raskemal hetkel kiiremini lindile panna. Samuti ei eeldata minu osakonnas, et vorstikaste tõstetakse üksinda, seega katsun alati kellegi endale appi paluda, et selga säästa. Kaste peab seal väga tihti tõstma ja see on seljale päris kurnav. Esimene nädal vaevlesin suurte seljavalude käes ja loodan, et järgmisel nädalal on mul selg tugevam ja rohkem harjunud ning pean seal paremini vastu. 

Lisaks seljale on mul mure ajusurmaga, nimelt on see nii rutiinne töö ja kuna muusikat ega midagi muud ei saa kõrvatroppide tõttu kuulata, siis ma olen enda mõtetega täiesti üksi. Kuna tehases on masinate lärm väga suur, siis teistega suhelda ei saa, sest midagi lihtsalt ei kuule. Vahest üritatakse teisele midagi karjudes öelda, aga enamasti kasutatakse kehakeelt. Siiski saame vahepausidel rääkida ja põhiline, mis minult esimesel nädalal muidugi uuriti, oli minu nimi. Mina üritasin kõigile enda nimeks öelda Katy (eesti kirjapildis Keiti), aga keegi ei saanud aru, mis ma ütlesin. Enamasti öeldakse mulle kas Kädi või Keidi. Kui keegi vähegi minu nimele midagi sarnast ütleb, siis ma katsun reageerida. Üks töötaja arvas, et ma olen Austraallane, aga kui ma temaga rääkima hakkasin, siis sai minu aktsendi järgi aru, et ma seda ikka ei ole. Senimaani paljudest inimestest, kellega ma suhelnud olen, teavad vaid kaks hiinlast, kus Eesti asub. Nad arutasid tükk aega omavahel ja lõpuks ütlesid mulle, et Eesti on Soome ja Rootsi juures. Tore, et keegi teab väikese Eesti kohta midagi. Tehases on üle kolmveerandi töötajatest kindlasti hiinlased. Üks tööline küsis, et kas ma räägin Euroopa keelt. Olen saanud päris paljudega igast huvitavaid asju rääkida. Saan inglise keelt praktiseerida. 

Kuigi lihatööstuses on raske, katsume ikka vähemalt oktoobrikuuni vastu pidada ja auto ostmiseks vajalikku raha koguda. Esimese palga saame kätte järgmise nädala neljapäeval.

 Sööke peab endale ise kaasa tegema. Kohapeal saab tasuta kohvi ja kakaod. Pildil on küll kartulid, aga enamasti teen makarone kaasa. Teise pausi jaoks võtan kaasa banaani ja batooni, kuigi vahepeal ei söö ma teise pausi ajal midagi. 

 Pildilt on puudu veel valge kittel, kindad ja kilejakk. 

 Pildil näha üks tehaseosa. Tagapool on veel mitmeid ja mitmeid jaotusi.

 Suutsin kuidagi vorstide haaramisega oma keskmise näpu paiste ajada. Ilmselt põrutasin kuidagi ära.

Lihatööstuses töötamiseks on kohustuslik läbida 100$ maksev tervisekontroll. Algul täitsime pabereid, seejärel toimus alkoholi- ja narkotest, kuulmistest, vererõhu mõõtmine, nägemiskontroll ja kehaline test. Alkoholitestiks pidi puhuma ja narkotestiks pandi meile suhu pulk, kuhu kogunes ila ja siis sealt saadi kuidagi vaadata, kas oleme midagi tarbinud. Kuulmistest oli minu jaoks üsna veider, ma ei osanud midagi oodata, aga mulle öeldi, et ma kuulen hästi. Kehalises testis pidime mitu minutit astmele astuma ja tagasi ning ette kallutatud asendis olema. Pidime veel raskusi kandma ja tõstma, kükke tegema, painutama, kehaosi venitama jne. Kõik näitajad olid meil korras ja tunni ajaga saime seal asjad ära teha.

Leidsin toidupoest meie lihatööstuse tooteid. Keskel ja vasakul olevaid Peperilli ja Spanish Salami vorste pakib minu liin. On täitsa võimalik, et just mina olen need vorstid pakkimisalusele pannud. 

02.09.2018