Nõelteta mesilased. Need mesilased on väga-väga pisikesed, aga toodavad samamoodi mett.

Peale koaaladega kohtumist pidasime taaskord aru ja õnneks jäi minu soov peale ja läksime ka linnapeale. B ja C on juba linnapeal saanud küllalt enne minu tulekut uudistada, aga mina pole peale pangakaardi võtmise seal midagi teinud. Aussi tulekust saati jahusin neile CityHopperist, mis on tasuta. Nüüd eile suutsin nad veenda sellega sõitma.

 CityHopper.

 C rikkus mu selja tagant pildi ära :D 

Domino's Pizza. Üks pitsa 5$.  

 Kohapeal vaade ikka meeletult ilus, oleks tahtnudki sinna jääda.

Lõpetuseks veel pilte taaskord väga fotogeenilisest kutsast Buddyst. Piltidel paistab maru rahulik, aga tegelikult on korralik nihverdis ja ainult jookseb ringi ja üritab sind igast kohast naksata. Tegi mulle  oma olematute hammastega pluusi sisse väikese augu, aga ma ei kurda.

Ütlesime oma vanale autole Ford Falconile head aega ja võtsime enda hoole alla ehk rentisime natukeseks ajaks Nissan Micra. Ford Falcon oli omadega täiesti läbi. Selle autoga sai 2 kuud ilma liikluskindlustuseta sõidetud, sest auto ei saanud tehniliselt ülevaatuselt läbi. Auto remont ei olnud ka mõttekas, sest remontimine läheks rohkem maksma kui auto väärt oli. Seega andsime auto väikese summa eest autoosadeks, sest muuks see ei kõlvanud. Nissan Micra võtsime enda hoole alla seetõttu, et B ja C peavad nii vara hommikul tööle minema, et sel ajal bussid ei sõidagi veel. Nad peavad kell 6.30 juba tööl olema ja siit meie elukohast Holland Parkist nad sõidavad ka umbes 45 minutit tööle. Nissan Micra nädala rent oli umbes 175$ ehk sai võetud kõige odavam variant.

Trepi kõrvalt saab sidruneid ja mandariine haarata.

Käisime kahel vaateplatvormil linna vaatamas. Päeval käisime Mt Gravatt Lookoutil. Pidin tükk aega B-d ja C-d veenma, et nad sinna minuga kõnniks. Kuna autoga ei kannatanud enam sõita, siis võtsime selle tunnise kõndimise sinna ja tunnise kõndimise tagasi ette. Mina olin muidugi väga rahul, isegi kui see vaade pole midagi nii erilist. Mäest üles minek võttis muidugi korralikult võhmale ka, aga saime oma paar pilti ära teha, vaate ära vaadata ja liikusime tagasi. 

Sama päeva õhtul kui me jälle oma toas arvutites olime, siis sakslane Dennis kirjutas mulle Facebooki, et kas me tahaksime koos kuskile minna. Olime nõus ja 10 minuti pärast sõitsime juba linna poole teisele vaateplatvormile Mt Coot-thale. Sealt oli vaade tunduvalt parem ja pimedas oli huvitav vaadata linnatulesid. Käisime ka Kangaroo Point Cliffi ehk kaljut vaatamas. Tekkis suur soov kaljuronida, äkki kunagi õnnestub see ette võtta kuskil.

 Pildile jääb kõik kahjuks üsna tuhmilt, muidu on kõik ikka rohkem värviline.

23.07.2018

Eelmise postituse jutujätkuks nii palju, et kortereid ma enam ei korista. Ehk siis kokku töötasin ma koristajana vaid 4 päeva, 23 tundi ja tasuks sain 575$. Mustalt muidugi. Asi jäi soiku seetõttu, et viimasel päeval sain ma koristamiseks korteri, mis oli tunduvalt suurem kui minu eelmised korterid. Korteris oli teine magamistuba, rõdu, WC ja tunduvalt rohkem kappe, mis olid prussakaid, pruuni löga ja pruuni puru täis. Mul läks juba köögikappide koristamise peale 3,5 tundi, sest seda pruuni löga oli võimatu puhastada. Igatahes tegin ma sel päeval 8 tundi tööd ja järgmine päev tuli sõnum, et korteris oleks vaja veel ühtteist teha, mispeale mina ütlesin, et saan homme kohale tulla ja korteri uuesti üle vaadata. Tööandja ütles, et juba 8 tundi selle korteri peale oli liiga palju. Saatsin seletava kirja, mis olukorras korter oli ja küsisin veel üle, et kas mind on homme tööle vaja. Selle peale ta ütles, et ei ole vaja ja sinna see minu töö läkski. Otseselt mulle ei öeldud, et ma enam nende heaks ei tööta, aga rohkem kortereid ei ole ka mulle pakutud. Ma olen rahul sellega, et nad mulle minu palga ära maksid.

Jätkates töö jutuga, siis C leidis tööportaali kaudu huvitava Escrow Shipi kodukontori pakkumise. Mina kandideerisin ka hiljem ja vastu tuli kiri koos väga põhjaliku firma kirjeldusega ja samuti saadeti fail töö kirjeldusega, mis jättis päris meeldiva mulje. C oli oma esimese ülesande kätte saanud ja selleks tuli Exceli faili kirja panna erinevad Austraalia firmade kontaktandmed. Selle ülesande täitmiseks anti 7 tööpäeva ja 4 tundi päevas (poolekohaga), tundub igati mõistlik ja tehtav. Samuti muidugi saadeti põhjendus, miks neid firmasid vaja koguda on. Pärast antakse see fail klienditeenindajatele, kes helistavad kõik need firmad läbi ja üritavad firmale kliente juurde saada. Niisiis oli kõik ülimalt hästi ära seletatud ja kõik paistis justkui õige. Selleks, et seda tööd aga tegema hakata tuli kõigepealt ära täita kandideerimise vorm oma andmetega. Selleks läksin ma muidugi printimiskeskusesse, printisin dokumendid välja, täitsin ära ja skännisin mälupulgale. Täidetud vormi saatsin koos passi koopiaga tööandjale. Üks päev siis helistati mulle ja öeldi, et minu andmed on üle vaadatud ja nüüd saame edasi asuda intervjuu juurde, mis toimub Skype teel mänedžeriga. Saatsin siis emaili teel Skype kasutajanime ja minuga võetigi ühendust. Intervjuus pidin muidugi oma varasematest töökogemustest rääkima, tugevused ja nõrkused välja tooma jne. Nagu tavalises töövestluseski. Peale seda ütles mänedžer, et tal on alati tore uute töötajate kohta rohkem teada saada ja andis mulle minu esimese ülesande, mis oli täpselt sama nagu C-l. Algul ei mõelnud ma sellest väga midagi, äkki arvatakse, et leiame erinevaid firmasid ja siis neil suurem hulk, kellele helistada.

Samal ajal kui ma aga Escrow Shipiga tegelesin, tegelesin ka teise kodukontori kandideerimisega, mis oli Piageti firmas, kus mulle pakuti kohta Payment Controller'iks ehk maksete kontrollijaks. Minuga võeti ise Austraalia valitsuse kodulehekülje kaudu ühendust ja paluti saata oma CV. Minu CV osutus muidugi edukaks ja mulle saadeti informeeriv kiri koos koduleheküljega (link) ja lühikese töökirjeldusega. Piageti asi tundus algusest peale natuke kahtlane, sest firma poolt saadetavad kirjad logisesid nii grammatiliselt kui ka sõnastuselt. Mitte, et ma eriline inglise keele teadja oleks, aga oli aru saada, et nemad teadsid sellest keelest natuke vähem. Igatahes mõtlesin, et äkki minuga suhtleja ei olegi eriti suur inglise keele oskaja ja uurisin asja muidugi suure huvi, lootuse ja tahtmisega edasi. Töökirjeldus oli natuke nirult kirja pandud ja sealt väga hästi aru ei saanud, millised need minu ülesanded täpsemalt olema hakkavad. Küsides lisainformatsiooni paluti ära täita järjekordselt kandideerimise vorm ja saata see koos passi koopiaga neile. Taaskord helistati mulle, öeldi, et kõik paistab korras olevat ja Skype teel toimub intervjuu. See kõik toimus Escrow Shipiga üsna paralleelselt. 

Kõigepealt rääkis Piaget pikalt, kuidas firma töötab ja siis seletas, mis on minu ülesanne. Firma kannab raha minu ISIKLIKULE pangakontole, mina võtan raha pangakontorist välja ja saadan selle internetis valitud veebilehe kaudu kliendile. Kõigepealt oli mul suur segadus sellega, kas ma pean siis raha pangakontorist välja võtma või saadan otse kliendile interneti teel. Mänedžer rääkis iga kord erinevalt ja ma ei saanud midagi aru. Tundsin end lollina, et ma ei saa firma süsteemist aru. Pärisin hulga küsimusi, millele sain vastuseks, et kõik on Austraalia seadusega kooskõlas ja mind juhendatakse kõigi tegevuste juures. Nimetati erinevaid veebilehti, kellega koostööd tehakse: Western Union, Money Gram ja Ria transfer. Igatahes tundsin ma ennast ikka päris rumalalt, et ma ikka nende süsteemist aru ei saanud. Pluss ta ei tahtnud mulle protsessi korralikult lahtigi seletada, ütles, et kui raha on minu kontole kantud, siis hakatakse mulle täpseid juhiseid ütlema. Igatahes lõppkokkuvõttes hakkasin ma juba ära ütlema, õnneks sain vennalt ka veel kinnitust, et see asi ei ole õige. Minu pangakonto on mängus, arusaamatu protsess ja kahtlased veebilehed, mille kaudu ei saa raha liikumist jälgida ehk siis on võimalik teisi petta. 

Escrow Shipile olid mul lootused veel muidugi kõrged. Kui rääkisin B ja C-le Piageti jamast, siis C ütles, et ta sai Escrow Shipilt täna urgent taski ehk kiireloomulise ülesande, mis on üsna sarnane Piageti jamale. Igatahes on mul hea meel, et ma mingeid firmasid ei jõudnud otsima hakata. Jama on muidugi see, et C oli juba natuke otsinud ja päris jama on see, et ta jättis selle intervjuu pärast isegi ühel päeval päris õigele tööle minemata. Mõtlesin, et ootan Escrow Shipilt ka selle kiireloomulise ülesande ära ja siis uurin, kuidas nemad seda süsteemi mulle seletavad. Kiireloomuline ülesanne tuli mulle muidugi järgmine päev ära ja hakkasin Skypes küsimustega pommitama. Kokkuvõttes võin öelda, et päris korralik petmiste süsteem on ikka välja mõeldud. Escrow Shipi oma muidugi tunduvalt korralikum kui Piagetil. Escow Ship andis algul täiesti tavapärase ülesande ja täna uuriti ka, et kuidas mul läheb ja kas mul on küsimusi tekkinud. Piageti suhtes tekkis esimene kahtlus juba algul kui saadeti logisevaid kirju ja hiljem muidugi ei suudetud mulle süsteemi selgeks teha. Escrow Ship nägi aga kõvasti vaeva ja neil oli kõigele vastus olemas ja rõhusid muidugi ka minu olulisusele. Igatahes nüüd ma hoian suure kaarega kõikidest kodukontorite pakkumistest eemale ja päris jama tunne on küll, et ma nende peale natukenegi aega raiskasin. Väikene Facebookis ringi luusimine aitas mul leida ka arutelu, kus räägiti sellistest töökohtadest. Üks oskas rääkida, et need firmad väidavad, et on sinu pangakontole raha saatnud, aga sinu pangakontole pole seda tulnud. Seejärel tahetakse, et sa teeksid oma pangakonto leheküljest või andmetest kuvatõmmise, aga sellel kuvatõmmisel olevat sellised andmed, millega nad saavad su pangakonto rahast tühjaks teha. Vot milline skeem!

Igatahes olen ma nüüdseks Austraalias juba kuu ja kaheksa päeva olnud, küll aeg lendab kiiresti! Tööstress on suur, rahaga veel nii kitsas käes ei ole. Oktoobriks on meile õnneks suure tõenäosusega farmitöö garanteeritud teraviljafarmi, aga siin on üks suur aga, mis on väga suur mõjutaja. Kuna see teema on hetkel veel lahtine ja minu suhtes väga jama, siis ma sellest rääkida ei tahagi veel. Ootan veel paar päeva või nädala ja vaatan, kuhu suunas asjad arenevad. 

 Töötu Kadi nuputamas, kuidas tööd saada.

Teisipäeval ehk kuus päeva tagasi pidime elukohast välja kolima, sest uued inimesed olid juba varem broneeringu selleks ajaks teinud. Panin mingi päev Facebooki gruppi Backpackers Brisbane üles postituse, et kolm backpackerit ehk seljakotirändurit otsivad elukohta. Minuga võttis ühendust sakslane ja pakkus kahte magamistuba. Tema ise on kolmandas magamistoas. Teisipäeval kui pidime elukohta vahetama, siis andis sakslane teada, et tegelikult elab temaga siin sõber (mõlemad on mehed) ja ainult üks tuba on vaba. Kuna meil muud valikut üle ei jäänud ja autos magada ei tahtnud, siis otsustasime siiski siin asja üle vaadata. Elukoht on muidugi ise väga suur. Ülemisel korrusel elavad kuskil 65-aastased majaomanikud ja nemad alla korrusele ei tule. Allkorrusel on siis kolm magamistuba, suur elutuba-köök, WC, pesuruum ja panipaigad. Sakslane paistis päris kohmetu ja nägi välja nagu ta ei taha meid siia. Ei teagi, kas põhjus oli selles, et kolm naist ei tulnud (ainult mina suhtlesin nendega ja ma ei öelnud ka, et teised kaks inimest on mehed) või oli põhjus selles, et me ei olnud nii jutukad. Igatahes andsime talle veel võimaluse pakkumisest keelduda. Käisime poes toidumoona ostmas ja saatsin sakslasele sõnumi, et kas majaomanik lubab siis meil seal peatuda. Seepeale sakslane ütles, et ikka, muidugi. Niisiis me kolisimegi kerge vastumeelsusega sisse ja nädala üür on kolmepeale 300$ (soodne!). Muidu oleks üür suurem olnud, aga kuna me oleme ühes toas, siis ta langetas hinda.

 Kõigepealt vanast kodust veel paar pilti.

Viimane aeg oli juurikad välja saada, sest majaomanik tahtis juba sel päeval viimast üüriraha saada. Kuna B ja C olid tööl, siis üritasin mingi osa ise ära teha. Kaevasin juurikate ümbert nii palju mulda ära kui suutsin ja lõin mingid juured kirvega katki ka. Kui B ja C töölt tulid, siis neil kulus veel tund aega, et kändudest lahti saada.  

 Siis kui toas on külm ja muudmoodi ei kannata olla.

Paar päeva tagasi olin ma selle elukoha suhtes veel halvasti meelestatud, sest siin ei tundnud me ennast kuigi mugavalt ja omaette koht on ikka tunduvalt etem. Ühel päeval kui me siin kolmekesi oma magamistoas arvutites toimetasime, küsis sakslane Dennis, kas meil on hetk aega, et minna ülemisele korrusele majaomanikega kohtuma. Läksime siis üles, majaomanikud surusid kätt ja panid meid diivanile istuma. B ja C nime on Aussidel muidugi lihtne öelda, sest need on üsna tavapärased nimed Ameerikas ja ilmselt ka mujal maailmas. Minu nime on neil aga kuidagi keeruline hääldada. Küll tahab A muutuda Ä-ks ja D muutuda natuke T-ks. Peaks vist endale Austraalia nime välja mõtlema. Täiesti tavaline, et välismaalased ütlevad oma nimeks Austraalias enda nimest natuke teise versiooni. Nii võiksin minagi olla näiteks Katy või Kate. Igatahes istusime seal diivanil ja majaomanikud jutustasid ja pärisid meilt igasuguseid jutte. Küll tuli välja see, et majaomanikud plaanivad reisi Baltimaadesse ja et nad väga muretsevad seljakotirändurite pärast, keda halvasti koheldakse nii palga, töötingimuste kui ka elutingimuste pärast.

Kõige põnevam oli muidugi see osa, kui peremees hakkas rääkima maja taga olevast bushist ehk metsikust võsamaast. Ala on väga suur ja sellest võsast võib nii mõndagi leida! Seal on väidetavalt banaane, mandariine, apelsine, avokaadosid, sidruneid, pomelosid jne. Peremees lubas meil kõike endale korjata ja süüa, ainult ühe puuvilja kohta ta ütles, et selle söömist peame koos temaga õppima, sest seda ei osata süüa. Ootasin suure põnevusega selles söögiparadiisis seiklemist ja nüüd eile piilusime tagaaeda. Tuleb välja, et söögiasjade ala on ainult väike osa maja taga, edasi läheb vaid võsa ja metsateed. Muidugi käisime ka pika tee metsateedel ja mina suure huviga jälgisin puude latvu et ehk jääb mõni koaala silma. Ühte oma jalutuskäigu alguses nägime, aga rohkem kahjuks silma ei jäänud.

22.07.2018