Alguses plaanisin Brisbane'i sõita, sest see linn oli lähemal ja kartsin, et äkki ei vea auto Adelaide'i välja. Muret tekitas amort ja värin. Värinast ma vist polegi siia enne kirjutanud, aga põhimõtteliselt hakkas auto tohutult värisema, kui olin kohapeal, kohapealt ära sõites ja väga aeglasel kiirusel sõites (10-20km/h). Seda siis ainult drive'i (edaspidikäigu) ja reverse'i (tagurpidikäigu) peal. Siis kui töökojas mu piduri rootoritega tegeleti, palusin värina põhjuse ka välja selgitada, aga neil ei värisenud auto seal kordagi ja nii ma põhjust teada ei saanudki. Järgmisel hetkel töökojast koju sõites hakkas auto muidugi värisema, aga kuna ma läksin autole järele peale tööpäeva, siis oli töökoda juba kinni ja ei saanud sinna uuesti pöörduda. Austraalias muutuvad otsused kähku ja juba kaks päeva enne Emeraldist lahkumist mõtlesin, et miks ma ikka kohe Adelaide'i ei sõida ja siis saigi suund hoopis sinna võetud. Nüüd selle 2200km sõidu elas auto väga hästi üle, ei värisenud kordagi ja amort ei andnud ka eriti tunda.
Teekonda alustasin umbes kell seitse hommikul ja teel tegin paar huvitavamat vahepeatust. Esimesel päeval tegin tunnise peatuse Lightning Ridge'is, kus käisin looduslikult soojas vannis. Vesi on üles pumbatud ühe kilomeetri sügavuselt maa seest. Sel ajal, kui ma seal sulistamas käisin, oli vesi päris kuum. Jalaga vett katsudes sai see ikka päris kiirelt uuesti välja võetud. Kuna mul hakkas päris halb kuumusest, siis vees suutsin olla umbes kümme minutit. Rahvast oli üsna palju sel ajal. Väga huvitav kogemus tegelikult, ma arvan, et kui jaanuaris suuna uuesti Emeraldi võtan, siis käin sealt uuesti läbi. Lightning Ridge'is on ka opaalikaevandus, uuesti sinna minnes võiks opaalidega seoses samuti midagi vaadata.
Lightning Ridge'i tanklas jäin klienditeenindajaga jutustama, kelleks oli vanem meesterahvas. Luges mulle sõnad peale nagu oma lapsele, et pimedas autoga ei sõida, pead korralikult puhkama ja tähelepanelik sõites olema. Tahtis mulle tasuta juua teekonnale kaasa anda, aga mina oma häbelikkusega hakkasin kohe keelduma, et kus sa siis niimoodi tasuta pakud. Järgmisel hetkel läksin ma muidugi toidupoodi endale vett ostma, tark Kadi. Kiitis, et kõik eestlased on temaga alati nii viisakad ja sõbralikud olnud. Tore, et paljud eestlased on Austraalias hea maine meile tekitanud.
Esimesel päeval tahtsin nii palju ära sõita, kui suutsin ja ilm lubas. Mingi hetk läks kiirelt pimedaks, aga ma otsustasin ikka järgmisesse linna sõita. GPS näitas, et järgmisesse kohta sõidab kaks tundi, aga mina sõitsin selle vahemaa nelja tunniga kängurude tõttu. Pidin aeglaselt sõitma ja pidevalt valvel olema jalg piduril. Pean ütlema, et kaks napikat vahejuhtumit oli, aga õnneks ei puutunud kellegagi kokku. Lõpuks olin ma nii väsinud silmad punnis tee jälgimisest ja mõtlesin, et ma ei sõida enam mitte kunagi Aussis pimedas. Kui ma lõpuks Nynganisse (SA) jõudsin, olin nii valmis magama jääma. Minu uni jäi aga lühikeseks, sest ärkasin juba kella 12 paiku üles külma tõttu. Tükk aega olin auto tagaistmel kägaras ja üritasin uuesti uinuda, aga kuna ikka väga külm oli, siis tegin kiirelt autoga paar tiiru linnas auto kiireks soojendamiseks. Peale seda magasin umbes kolmeni ja ärkasin taaskord külma tõttu üles. Otsustasin sõita järgmisesse linna (jah, pimedas!!!). Emeraldist Nynganisse olin ära sõitnud 1100km ja järgmisesse linna oli veel 50km. Tee muidugi kubises kängurudest, aga kuna mul und ei olnud, siis ma saingi rahulikult oma aega sisustada. Hermedales sain veel natuke magada ja siis kell 6 startisin täiel kiirusel Adelaide'i poole.
Cobaris (NSW) tegin väikese kõrvalepõike uudistamaks sealset vaatluskohta, millele silt teeservas viitas. Sain üsna kõrgelt vaadata kaevandust. Lähemalt ma selle kohta ei uurinud, aga päris lahe oli vaadata, kui suur see kaevandus väljastpoolt on. Cobari lähistel mõtlesin kiire kõrvalepõike Mt Grenfelli ajaloolisele saidile ka teha, aga ma polnud arvestanud, et sinna viib pikk kruusatee. Ilmselt olin ma peaaegu juba sinna saidile kohale jõudmas (levi polnud ja GPS ei toiminud), aga kuna ma olin nii kannatamatu, siis keerasin peale 30km sõitu otsa ringi ja sõitsin suurele teele tagasi.
Õhtul kell kuus jõudsin Adelaide'i ehk tegelikult ma läbisin selle vahemaa enda arust päris kiirelt. Linnale lähenedes tekkis korraks suur paanika (minu puhul tavaline), sest ma polnud valmis linnasõiduks. Polnud ju GPS-i mingit konkreetset aadressigi pannud. Igatahes sattusin ma järsku sellisesse liiklusesse, kus ma kunagi varem polnud sõitnud. Pean ütlema, et sain probleemivabalt hakkama ja pole see Adelaide nii hull midagi. Usun, et probleeme võib mul esineda Sydney's või Melbourne'is, kus liiklus on kõvasti hullem. Parkisin toidupoe parklasse, tegin kiirelt odava elamise ja sättisin end sinna voodisse varakult magama.
Järgmine päev ärkasin tohutu stressiga, sest ma ei osanud midagi peale hakata. Autot ei tahtnud müüa ja tundsin, et töökuulutuste lappamine ei anna ka väga midagi. Igatahes võtsin suuna Henley randa, kus hakkasin ikkagi erinevatesse kohtadesse kandideerima. Juba paar tundi hiljem tuli kõne Agri Labourist, et saan minna paari päeva pärast tsitruseid pakkima. Mina olin muidugi väga rõõmsalt nõus, sest see tähendas lõppu minu stressamisele selle tohutu vaba aja tõttu. Ma ei oska puhata, tahaks muudkui tööd rabada. Tegin täpselt enne tööpakkumist endale kaheks ööks elamise, hea, et pikemaks ei teinud, muidu oleksid lihtsalt teised ööd raisku läinud.
Käisin Adelaide'is enne lahkumist šoppamas ja vaatasin Gully kose üle. Kose juures oli matkarada ka, aga kuna ma polnud sellest teadlik ja selleks valmistunud, siis sinna sel korral ei läinud. Lasin töökojas teha tasuta rehvikontrolli, et kas mustrit ja rõhku on piisavalt. Rõhku oli silmaga nähtavalt vähe, seepärast ma ka sinna läksin.
Sissepääs Lightning Ridge'i vanni.
Kaevandus.
Henley rand Adelaide'is. Päris külm ilm oli.
Majutuskohas selline tervitus. Tere tulemast, Kadi.
Majutuskohas oli mitu riiulitäit lauamänge. Enamik neist mulle tundmatud.
Maja ees kasvasid apelsinid.
Gully kosk.
13.09.2019
