Peale Griffithit suundusin vaid nelja tunni kaugusel olevasse Austraalia pealinna Canberrasse. Canberrasse mineku soov tekkis paar nädalat tagasi täiesti lambist. Hakkasin järsku mõtlema, et keegi väga pealinna minekut ei soovita, sest seal polevat midagi nii erilist. Kuna pealinn oli Griffithile nii lähedal, siis tundus sinna minek üha rohkem meeles mõlkuvat.
Peatusin Austraalias (ja elus) esimest korda backpackerite hostelis. Mul oli nende suhtes millegi pärast halb arvamus, aga Canberra YHA hostel tõestas, et pole neil häda midagi. Jah, jagad tuba 3-9 inimesega, aga lühiajaliselt täitsa kannatab peatuda küll. Odavam variant ka muidugi.
Peatusin Canberras kaks ööd. Tundus, et sellest mulle täiesti piisab ja mul oli õigus. Jalutasin linnas ringi nii päevavalguses kui ka öösel. Sõitsin tasuta linnabussiga, mis tegi peatuse tähtsamate hoonete juures nagu muuseum, raamatukogu, parlament jne. Ma üheski peatuses maha ei läinud, leidsin, et see on lihtsalt hea viis Canberra kiireks avastamiseks. Mulle niikuinii muuseumid ja muud seesugused hooned pinget ei paku, seega ei kahetse ka neisse minekut. Käisin veel vaateplatvormil, kinos, roosat vett vaatamas ja linnast 30 minuti kaugusel ujumas. Tahtsin ühte uhket koske vaatama minna, aga kuna oli tulekahju, siis sinna lähedale ei pääsenud.
Pean ütlema, et Canberrasse ma uuesti ei läheks, aga tore, et on nähtud. Nüüd on mul juba viie osariigi suurlinnad nähtud - Brisbane, Sydney, Melbourne, Adelaide ja Canberra. Canberra on neist kõigist kõige rahulikum ja see ei jäta ka erilist suurlinna muljet. Kui ma Griffithist Canberrasse jõudsin, olin šokis kui vähe autosid ja inimesi liikus ringi. Linn paistis inimtühi olevat. Aga eks seal elabki vaid umb 400 000 inimest, samas kui Sydneys elab näiteks 5,23 miljonit.
Hostelis toimus iga päev midagi.
Hosteli alumisel korrusel oli ka bassein ja saun. Basseinis oli jääkülm vesi ja saun ei olnud ka muidugi kuigi soe. Aussi saunad ei ole Eesti omadega võrreldavadki ja ega neid ei ole ka siin väga.
Säästa vett - joo õlut.
Pildil olev on täiesti uskumatu minu jaoks. Kõndisin sealt mööda ja siis jäi painama, et milleks need toolid ikkagi niimoodi seal on. Ruumi nägi tänavalt sisse. Uksel oli kirjas, et see on doonorikeskus. Ma arvan, et ma paneks pildi tasku, kui ma peaks sealt tänavalt hoonesse vaadates nägema, kuidas inimesed verd annavad.
Tasuta linnabuss.
Pildil ei ole pilv, vaid põlengust tekkiv suits.
Ja nii minu kose juurde mineku plaan rikutigi.
Kuna kose juurde ei saanud, siis läksin sinna lähedale jõkke ujuma.
Saatuslik koht, kus ma jäin oma Fitbit Versa kellast ilma. Sellega ka üks seik. Pidin autos riideid vahetama ja siis minu kõrval peatus teine auto. Tuli korraks välja ja läks siis kohe tagasi. Vahetasin kähku oma riided ära ja välja minnes tuli ka teisest autost kohe meesterahvas välja. Hakkas jutustama, et peab ikka autos riideid vahetama. Ta ise polnud midagi vahetanud, jäi mulje, et ta ootas minu järelt. Ütles, et võib mulle näidata, kus on üks kõrvaline ujumiskoht. Ütlesin, et tahan esialgu siia vaadata ja jalutasin minema. Kui hakkasin juba vette minema, siis ilmus see mees jälle välja ja küsis, et kas ma tahan, et ta siin ujuks. Ma ütlesin, et ei ole vaja. Siis ta ütles aitäh, et ta jääb siis siia. Ma käisin kiirelt vees ja kiirelt välja, et selle mehe pidevast jutustamisest pääseda ja nii ma oma kella maha unustasingi.
Vaade kõrgustest linnale.
Roosa vesi.
03.02.2020
